Tere, tere koik see pere!!!:D
Koigile teadmiseks, oleme taiesti elus ja terved!!:)
P'rast Busseltoni olime nadalakese Albanys ja p'rast Albanyt suundusime Collis ja nuud oleme joudnud Wanneroosse. Kahjuks pole vaga olnud voimalust kusagil netti saada ja ammugi mitte enda arvutiga. Selleparast kirjutan ka blogi praegu kiiruga ja koik uksikasjad ei tule meelde kah.
Albanist ostsime videokaamera ja oleme palju filminud igasugu vagevaid asju kah, kuid hetkel pole voimalik neid kuhugi veel panna. Arvatavasti parast paari nalatat, kui paris Perthi tagasi jouame, siis saate pilte ja filme ja koike muud.
Igatahes, ilmad on jatkuvalt aina kuumemad. Kell on meil 10 hommikul ja oues on juba praegu 30kraadi sooja. Sellega seoses...olge ettevaatlikud koik libeduse ja muude asjadega mis teil seal on.
Kuna pole voimalik hetkel facebooki saada, siis on moned inimesed kellele oleks tahtnud ilgelt onne soovida, aga ei tea numbrit ja aadressi jne. Loodetavasti saavad need ise aru, kellele see moeldud on.!!!
Igatahes, palavad tervitused koigile ja olge hasti tublid.
Sunday, November 20, 2011
Tuesday, November 1, 2011
24h
9.10.11
Ülemine postitus on väga vana nüüdseks juba. Igatahes...täna on meie esimene vaba päev pärast üheksat päeva tööd. Kõik päevad olid 14 tundi tööd ja ega nälja ei olnud. Elamistingimused polnud ju kah teab mis lust ja lillepidu, aga kuidagi õnnestus meil kõik parasiisid välja süüa ja oleme karavanis hetkle kahekesi, kuigi teiste asjad on veel seal.
Edasine plaan on selline, et nüüd puhkame nädalakese ja raiskame raha ja siis hakkame mööda lääne austraaliat ringi reisime ja erinevatel showdel kaasa aitama ja ma loodan, et see saab lahe olema!!:D
Täna, kui oli võimalus magada, siis me loomulikult ärkasime juba enne üheksat ülesse ja passisime niisama. Käisime pesus ja lootsime, et saame raha panka viia. Eee...tulime üks peatus enne Perthi maha ja käisime poodlemas. Mulle oli vaja uusi plätusi, sest vanad on nüüdseks päris õhtal. Aga kõik muu tundus kah väga ahvatlev. Niisiis ostsime veel mütsid ja Raudole tannised ja ta ostis endale veel iq kaardid, mille lahendamisega ta hakkama ei saa, sest keelekasutus on seal päris keeruline ja raske. Lisaks ostis ta veel ruubikukuubiku ja sokid.
Lisaks käisime söömas mingis hiinakas, kus läks kokku 25 dol oli, dollarit ja portsud olid normaalselt suured ja valik, mis seal taldrikul oli, oli lausa meeletu. Kana erinevas asendis ja olekus, riis, nuudlid, mingid muud lihad jne. See oli küll üks meeletult hea amps.
Sealt tulime siis jala Perthi ja nagu selgus, pank oli kinni juba. Käisime siis Vodafonis, et netipulk osta, aga viimasel tkel mõtlesime ümber ja läksime niisama jalutama. Keset linna oli mingi mees oma muusika püsti pannud ja tantsis seal ja tegi inimeste kulul nalja, päris hea entertainment oli see isegi. Pärast seda läksime ostsime endale jääjooki ja taas olemegi siin selles raamatukogus, kus kõik sai alguse...:D Igatahes, pole väga jaksanud kirjutada vahepeal, aga nüüd üritan rohkem. Iseasi millal ma selle postitatud saan:D
Olege tublid kõik!!:D
10.10.11(ESMASPÄEV)
Eile, pärast raamatukogust lahkumist läksime poodi. Ostsime umbes 30 dollari eest manti, millest poole juba eile ära hävitasime:D
Umbes kuueks olime Claremontis tagasi, tulime rongilt maha ja suundusime esimese värava juurde, mis selgus, et oli kinni pandud. Eeee?? Okou?! Ok, hakkasime siis ümber selle hiiglasliku platsi käima ja ka kõik teised väravad olid kinni. Mis nüüd siis saab?? Ronisime läbi mingi aiaaugu ja suundusime kõige viimase värava suunas, see oli meie ainuke lootus kah. Läks õnneks, see oli ainukesena lahti! Panime oma asjad tuppa ära ja läksime alko poodi, kust ostsime 4 liitrit veini:D
Tulime tagasi ja siis pakkusid Skuuter ja Steve meile pizzat ja jooki ja nii see läks. Rääkisime juttu ja istusime niisama õues umbes kella kaheteistkümneni. Käisime Skuutri rolleriga sõitmas mööda seda hiiglaslikku platsi ja ajasime niisama jampsi. Ma haigutasin juba ammu, lõpuks kui tuppa tulime saime oma uues niinimetatud voodis magada.
Ärkasime jälle juba enne üheksat ja vahtisime niisama lakke. Keegi käis vähepeal koputamas, siis mängisime kaarte ja otsustasime pesumajas ära käia, et pesu ära pesta. Läks 5 dollarit. Tulime tagasi ja hakkasime tuba koristama. Oleks tahtnud kõik selle pasa siit välja visata, aga hui saime. Selle Kaamli asjad pidid siia jääma. Ei teagi täpselt miks, aga lõpuks saime teada, mis siin toas nii hullult haises. Kraanikausus, milles vett pole, olid juba sellest ajas mustad nõud, kui meie siia tulime, arvatavasti olid need seal isegi enne seda. Igatahes,
oli kraanikausi põhi kaetud vakladega. Jah, just nimelt vakladega, ma ei suutnud seda isegi vaadata, nii kui ma nägin, et miski end seal liigutas, jooksin ma lihtsalt välja toast. Raudo tõi vett ja lasi nad veega kraanikausist alla ja siis tulin mina ja pesin selle ilusti puhtaks. Krt, siiamaani ajab öökima, see oli kõige kohutavam vaatepilt mu elus vist. Ma pole iial midagi nii rõvedat näinud...!!! Nüüd arvatavasti ülejäänud päeva lihtsalt mölutame niisama maha...Raudo üritab oma kuubikut kokku panna:D
14.10.11(reede)
Noniinoniinonii...:D
Oleme nüüdseks juba 3 päeva uues kohas elanud. või õigemini vanas karavanis, aga Jamesi hoovis. Lubadusest ei saanud kah asja nagu näha, et ma nüüd hakkan iga päev midagi kirja panema...ei hakka:D
Igatahes, esmaspäevast veel niipalju, et õhtu saabudes läks päris igavaks. Kõik olid sealt platsilt juba ära kah hakanud sõitma ja hakkas tekkima tunne, et me oleme ainukesed kes sinna jäetakse. Läksime siis poodi ja ostsime veel ühe 4 liitrise veini, nii igaks juhuks.
Õige varsti helises telefon ja Mart ütles, et tuleb oma kahe sõbraga (taaskord eestlesed) sinna showplatsile. Nimed olid vist Andres ja Randar vms. Nad olid eelnevalt seal jubedas kanavabrikus olnud, kust kõik põgenevad. Tundus, et nad olid üldse mingid lillelapsed, sest nad rääkisid senisest elust Austraalias just täpselt nii nagu mina oleks mina enda oma ette kujutanud. Magasid kusagil puu all ja rannas jne. Tõelised vandersellid. Igatahes, nad käisid showplatsil selleks, et Margareti ja Georgiga rääkida tööst.
Tuleval kolmapäeval peaks minek olema siis... kõigepealt sõidame lõunapoole nagu ma aru sain. Töö on kolm päeva nädalas ja raha on minimini, aga kui elamine on tasuta ja Austraalia nägemine on tasuta, siis kellel seda raha ikka nii väga palju vaja on. Me oleme suutnud isegi midagi juba säästa sellega, et saame tasuta elada. Ülejäänud päevad nädalast on vabad, saab ringi vaadata erinevates linnades ja George lubas Raudole auto kah anda, siis saame ise ringi vaadata ehk.?!:D
Pärast seda kui eesti kutid olid Perthi tagasi sõitnud ei teinud me mitte midagi või ma lihtsalt ei suuda midagi meenutada, et oleks kasulikku teinud või midagi.
Teisipäev möödus samuti, sest ma tõesti arvasin, et me sõidame teisipäeval sealt minema, nii aga ei läinud. Õhtul läksime raha laristama. Ostsime pizza ja mingid mega head kana näksid küüslauguga (kokku 20 dollarit) ja poest ostsime hirm kalli saia, juustu ja beekoni. Väike pood ja pilud juba hindadega ei koonerda (kokku 16 dollarit). Pizza oli ülim ja kana asjad kah. Kuna päike loojub siin nii vara, siis me lähme suht varakult siin magama. Umbes üheksa paiku või nii... Tol õhtul vaatasime veel filmi "Arthur" ja jäimegi tuttu.
Kolmapäev oli selge, et täna on minek, sest meil kadus elekter juba eelmisel õhtul ära ja hommikul viidi juba wc-d minema jne. James käis kell 12 ütlemas, et paari minuti pärast on minek, aga tegelikult läks veel paar tundi. Me muidugi pakkisime kõik asjad ilusti ära ja ootasime juba varakult, aga kedagi ei tulnud ja nii me jäimegi jälle tukkuma. Kella kahe paiku tulid nad tagasi ja aheldasid meie karavani kah auto külge. Wao, minu jaoks oli see esimene autosõit Austraalias!:D Loomulikult ei tulnud me selle pealegi, et me peame kõik asjad sõidu ajaks põrandale panema ja telekas, mis selles kuudis oli, lendas pooleks.
Aga me ei vaata nii või naa telekat! Lõpuks selgus ka see, et me jääme nädalaks veel sellesse karavani ikkagi ja me pakkisime asjad jälle lahti. Siis sõidutas Steve meid poodi ja me tegime oma suurima sisseostu... Ostsime liha, mahla, tomatit, hapukoort, jogurtit, beekonit, juustu, saia, krõpsu, küpsist võibolla veel midagi, mida ma hetkel meenutada ei suuda ja arve oli kokku 50 dollarit. Suht suur, aga liha on siin väga kallis vähemalt meie ja üks kord tuleb ju midagi head kah endale lubada. Kui tagasi koju jõudsime, siis oli Raudol natuke paha olla, see oli ilmselt märk sellest, et ta hakkas haigeks jääma.
Igatahes, koorisime mingid kartulid, mis olid veidi mulla maitsega ja ma praadisin liha, mille peale James palus mind endale naiseks, et ma olevat nii hea kokk :D Tegime juurde veel tomatisalatit ja hakkasime sööma. See oli esimene kord, kus ma sõin rohkem kui Raudo, aga tal tundus tõesti tõeliselt paha olevat. Pesime nõud ja läksime oma kuuti tagasi. Siis tuli George ja ütles, et mis me toas ikka passime, et läheks kah nendega juttu puhuma. Rääkisime igasugustest erinevatest asjadest, näiteks kus me elame ja millised rannad siin on jnejnejne. Neil pole siin kahju ka s,õbralikult alkoholi jagada. Ja mitte mingit odavat kraami, vaid JimBeam, Red Label.
Sellega ei olda koonrid kah, me pole jõudnud veel ühte purki lõpetada isegi, kui juba tuuakse uued.
See öö oli päris kohutav, sest Raudol oli nii halb, et ta ei saanud isegi magama jääda mitte, nii ta vahtis nagu öökull terve öö üleval ja sellega asi paremaks küll ei läinud. Ma ikka üritasin teda poputada ja ravida, aga tegelikult oleks pidanud ta lihtsalt magama.
Järgmine päev oli veel hullem, tal oli väga väga paha olla ja mul tekkis meeletu hirm juba, et mis siis saab kui... Tegin talle teed meega ja söötsin jogurtit jne. Tema aga nagu jonnipunn ei tahtnud magama jääda, nii me passisime terve päeva toas ja vaatasime filme ja olime niisama. Tänane öö oli juba natuke parem, sest ma küsisin Georgilt valuvaigistit ja siis söötsin Raudole ühe sisse. Mõjus! Öösel oli ainult meeletu kurguvalu, nii meeletu, et ta ei saanud magada isegi...jälle!!? Sõi veel ühe tableti siis ja tundus, et asi läks paremaks, sest pärast kahte jäi ta lõpuks magama. Hommikul ärkas ta küll juba kuue paiku ja siis ärkasin mina kah ning meie hommik algas taaskird nii vara.
Vähemalt on tal täna juba parem ja elu sees...
15.10.11(laup)
Vahepeal on natuke sassi läinud, et mis päev täna olema peaks. Peaks nagu laupäev aga mul on reede tunne jne. Ühesõnaga on ajataju kadunud, ei tea mis kell on, mis päev on ega midagi.
Reedel, kui oli juba lootust, et Raudol on tõesti parem, otsustasime jalgsi uudistama minna, poodi ja värki. Jalutasime veitsa aega ja leidsime isegi kiireima tee poeni. Siiski, pole see just väga lähedal ja sellise palava ilmaga ja haigena kah veel.
Poes oli meil nüüd lõputult aega, sest keegi ei oodanud meid ja meil oli aega tõesti laialt käes. Viimased pool nädalat on juba olnud ja kui aus olla, siis see kisub juba veitsa igavaks. Ostsime igasugu ijogurtit, nuustiku ja kolm pesuvahendit ja kokku läks 30 dollarit. Järgmine peatus oli apteek, sest sellest ei saanud asja, et meil oli aega palju, kuna Raudol hakkas halb. Tundub, et ta siiski ei saanud veel terveks. Aga apteeker oli väga tore naisterahvas ja andis Paracetamoli ja mingit kurgu-lutsutamis asja. Kokku läks vist umbes 20 dollarit, aga praegu on kõige olulisem, et ta terveks saaks.
Koju jalutades hakkas tal juba parem, sest rohud olid sees ja hakkasid ilmselgelt mõjuma. Loomulikult olid siin-kodus kõik juba alkoholipudel näpus ja ei oleks leppinud meie viisaka keeldumisega. Seega läksime jälle õue ja rääkisime niisama juttu ja jõime paar jooki, kuni õhtu saabumiseni ja me oma tuppa kolisime.
Tollel ööl oli veel raskem magada, kui eelmisel. Tundub nagu iga öö läheks aina hullemaks... Esiteks haigus ja siis veel mingid imelikud painajad või õudukad, mida mina juba liiga tihti näen
Tänasest päevast kah natuke...Kuna magada ei saanud, olime mõlemad juba jälle kell 6 üleval ja vahtisime niisama lage. Juba veidi hiljem läksime Scoti ja Jamesiga autoga sõitma. Esimene peatus oli alkopood, kus oli drive in ja nad ostsid jäägeri ja Jack Danielsit. Pärast seda läksime kuhugi karjääri moodi kohta veitsaks rallima ja nagu arvata võib jäime mutta kinni. Natukese pusimise peale õnnestus meil sealt isegi pääseda ja kodus vahtisime jälle niisama. Kell polnud veel kaksteist päeval kah vist, kui need juba oma Jäägermeistri avasid ja seda lahkelt meie kah pakkusid. Appi, kas liiga vara ei olnud selleks? Kas nad ära ei väsi? Lõputust joomisest...? Veelgi enam, kui nad joovad, siis nad ka sõidavad.
Millalgi ilmus ka George kohale, kes, nagu mina aru sain, tuli lihtsalt paari drinki tegema. Niisiis, oli vahepeal alkohol otsa saanud ja oli vaja poodi uue järele minna. George lubas Raudol sõita!!:D See oli siis esimene kord, kui ta siin ise autot sai juhtuda. Polnudki väga raske, nagu ma aru sain. Alks kohal, läks jälle joomiseks. Meie olime niisama ja millalgi käisime Scotiga mingis kalastamisvarustuse poes, et homme kalale minna. Scot on üldse mingi veider sell. Joob, sõidab, ärkab kell 6, räägib palju, armastab oma hiiglaslikku koera ja ei jäta teda mitte kunagi kuhugi maga, isegi poodi minnes võtab ta kaasa...
James on selline vend, et ma isegi ei tea, kas ta kusagil mujal töötab või elab ainult oma isa antud nn palgast. Joob hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Suitsetavad mõlemad meeletult mittu pakki päevas ja kui Scot veel oma püssidega välja ilmus ja nendega seal vehkima hakkas, siis oli küll ikka päris õudne. Kui ma nüüd oma kirjutatule tagasi vaatan, siis jääb mulje nagu me elaks täielikus urkas. Noo ega me teab mis luksuslikku elu ei ela jah, aga siiski pole väga viga. Saame teha süüa ja seal kus meie magame, hoiame me ise puhtust ja korda. Ja mis kõige olulisem, me saame tasuta elada ju.
16.10.11(pühapäev)
Tänane päev oli juba päris huvitav. Esimene väga väga väga väga kuum päev oli täna, nimelt 35 kraadi ja vot see oli alles leitsak küll. Öö oli muidugi järjekordne katastroof, sest Raudo on endiselt haige ja ei saa juba sellepärast magada. Mina nägin mingeid õudusunenägusid jälle unes ja ärkasin keset ööd hingeldades. Appi, kus ma kartsin tänast ööd ikka, ma lausa ootasin, et juba hommik tuleks. Seega, et ma maha rahuneks, võttis Raudo mu kaissu ja ise ei maganudki, vaid valvas minu und. Kell 6 ärkas tema juba ülesse ja tegid teed ja muid toimetusi, mina olin pool unes kuni kella kaheksani, siis ajasin ka mina kargu alla, aga mul oli hommikul nii halb sellepärast mida ma öösel näinud olin. See oli mu elu kõige õudsam õudukas...
Scot toimetas juba varakult, nagu alati ja oli kalale minemas, ning kui ma korraks toas käisin, siis küsis ta, kas me ei tahaks kaasa minna. Muidugi ma tahtsin, sest siin passides oleks miljon korda igavam olnud. Ma kahjuks polnud täna lihtsalt väga jutukas. Võtsime paadi ja sõitsime Swan lake (Luige järve) äärde. Lasime paadi vette ja hüppasime sinna kõik sisse. Mina, Raudo, Scot ja Guiness (koer). Sõitsime me suht terve aja üpris aeglaselt ja katse kala püüda toimus ainult üks kord. Seega sõitsimegi lihtsalt veitsa aega, siis tegime esimese peatuse kusagil mudamülkas, kus koer natuke sulistada sai ja siis paati hüpata ja meid vee ja mudaga ilusti kokku usai.:D
Pärast seda, natuke maad veel edasi, tegime järgmise peatuse, kus meie jäime paati valvama koos koeraga ja Scot läks poodi alkoholi järele jälle. Tal läks päris kaua aega ja kui hakkasime tagasi sõitma, siis paat ei käivitunud enam. Okou!!! Üritasime mitu korda ja ei mingit kasu. Scot ütles selle peale, et alati peab käivituma... Okei?! Selgus, et mingi väike jublakas oli lihtsalt lahti ja paat käivitus, aga suri poole tee peal välja. Lõpuks jõudsime siiski start punkti tagasi ja kuumus oli selleks ajaks juba laes. Nüüdseks ei ole ma mitte ainult punaseid täppe täis sääskedest, vaid ka punane nagu vähk. Ilmselgelt põlen ma väga kiirelt ja see on tulemus.
Koju jõudes olime nii läbi, aga ma ei saa aru isegi millest. Ilmselt päiksest, sest see küttis täna küll halastamatult, aga ei saa kurta, vähemalt ei ole vaja talvesaapaid ja mingit paksu vammust. Pigem on nii, et tahaks naha kah seljast koorida, et äkki hakkab jahedam siis...?:D
Ühesõnaga, pärast seda oli külm duðð just see, mida vaja oli. Läksime oma karavani ja panime puhuri tööle ning vaatasime filme. Vahepeal käisime poes, kus ostsime ohtralt juua...alkoholivaba muidugi. Mahla, piima, siirupit, saia ja hommikusöögihelbeid, kokku läks 20 dollarit. Koju jõudes vaatasime veel filmi ja sõime ning ühel hetkel helises mu telefon ja ette tuli "Kodu" See tähendas ju, et mu ema helistas?! Kus ta numbri sai? Arvatavasti venna andis. Täitsa tore oli vahelduseks ema häält kuulda. Ja hea on teada, et teistel kõik hästi läheb. Et Raudo vanemad suhtlevad mu emaga jne...:)
Täna lasin ma igatahes Raudol magama minna varem, et ehk saab ta siis vähemalt natukene ennem magada, kui ma õudukaid hakkan nägema ja ta jälle ülesse ajan. Saaks ta vaid terveks juba...
18.10.11(teisipäev)
Eilne päev oli hullumaja...Ma pole juba ammu nii väga kartnud ja kõige pärast nii halvasti tundnud end. Kes aga tegelikult ennast halvasti tundis, oli Raudo. Eile oli ta kurk rohkem paistes kui kunagi varem. See oli kohutav!! Öösel jälle magasa ei saanud, sest oli lämbumis oht ja lihtsalt oli halb olla. See oli ikka väga õudne. Hommik algas juba jälle kell 6 või 7. Otsustasime siis, et räägime Georgiga, et äkki saab see meid kuidagi haiglasse viia. Just samal hetkel sõitis hoovi Steve ja tema viis meid haiglasse. Esimeses haiglas olid kõik ajad täis tänaseks...sõitsime teise. Ja ka seal ei võetud meid isegi jutule mitte. Mida hullu??!! Ma läksin täiega närvi ja endast välja. Läksime siis üle tee apteeki ja ostsime mingi sprei ning sõitsime koju tagasi.
Ma olin meeletult nördinud ja endast väljas, pole juba ammu nii hullu päeva olnud... Steve pidi veel pärastlõunal Perthi minema, et viib meid siis Perthi haiglasse. Seal ootasime ooteruumis, kuni saime õega jutule, kes ütles, et kuus päeva kurguvalu pole midagi hullu ja enamvähem pole midagi teha. Kannata või sure! Et nii palju on teisi inimesi, kellel on tõsisemad probleemid jne. Minge kuu peale, ausõna...!!!! Jobid!! Helistasime Stevele, et ta meile järgi tuleks ja ootasime teda õues umbes 45 minutit, enne kui ta kohale jõudis. Ma olin ikka väga murtud ja vihane kõige ja kõigi peale. Raudo ei üelnud midagi, kuigi ma tean, et tal oli väga paha ja valus olla.
Vähemalt on tal söögiisu ja see on hea. Käisime poes enne koju jõudmist ja ostsime jälle igasugu erinevat manti (kokku 40 dollarit). Tegime õhtusöögiks nuudleid :D Mida me ära ei jaksanud süüa muidugi ja pärast olime lihtsalt lõhkiminemise äärel.
Eile õhtul jõudsid kaks teist eesti poissi kah kohale. Mart otsustas mitte tulla, nagu näha. Me pole nendega väga suhelnud, aga küll jõuab.
Tänane hommik algas 9. Vihma sajab! On terve päeva juba sadanud ja öösel sai juba alguse see tohutu vihmasadu. Hommikusöögiks sõime me mu venna kurikuulsat hommikusööki...:D Praemuna, sai, juust, sink ja uad. Nom nom:D Loomulikult ei arvesatanud me jälle sellega, et magu on vist väiksemaks jäänud, sest me ei jaksanud jälle lõpuni süüa. Ülejäänud päeva oleme toas passinud, sest vihma sajab ja on lootust, et Raudo hakkab terveks kah saama, sest täna tunneb ta ens juba paremini ja öösel sai magada kah!!:)
19.10.11(kolmapäev)
Eilne päev läks tubaselt, sest vihma sadas. Vaatasime filmi ja sõime ja õhtul, kui päike veidike piiluma hakkas, siis pesime pesu kah. Need uues poisid, kes tulid, said korraliku vastuvõtu peo. Kuna Raudo oli haige, siis meie sellega ei ühinenud, aga kui ma korraks tuppa läksin, oli laud pudelitest lausa lookas. Päris jõhker!
Tänane päev algas kell 7. Raudol oli täna juba parem olla. Ehk sai terveks?! Sõime hommikust ja kell 8 oli Georg kohal, et meid kõiki tööle rakendada. Ma täpselt ei teagi, mida poisid tegid. Nad laadisid mingeid asju veokitele peale vms. Mina koristasin alguses ühe toiduvaguni ära ja pärast seda pandi mind seda värvima. Täitsa lahe oli, sest see polnud üldsegi mitte raske, ainult tsipake kuumaks kiskus vahepeal. Lõunaajal käisime Georgi autoga (Raudo sõitis) McDonaldis ja ostsime väiksed eined. Tagasi tulles oli mul veel värvimistööd teha ja kui valmis sain pandi mind autot värvima ja ma olevat väike Leonardo :D
Õhtu saabus kuidagi äkki, ühel hetkel vahtisime kõik niisama ja midagi polnud teha. Mängisime natuke koeraga ja ajasime teda taga, siis käisime pesus ja panime jälle pesu pessu. Lõpuks viis mingi tundmatu naine, keda mina täna siin esimest korda nägin, meid poodi. Ta on arvatavasti Jamesi pruut. Ja muud põnevat polegi täna juhtunud.
Pidime küll tänaseks uue karavani kah saama, aga sellest küll asja ei saanud. Tahaks teada, kus me homme öösel magama, kui siit minema lähme... Okou...
20.10.11(nejapäev)
Nüüd on küll pahasti. Raudo sai terveks ja mina jäin haigeks. Eelmine öö oli täielik katastroof minu jaoks. Ma ei saanud maga, ma ei saanud neelata, ma ei saanud hingata jne. Hommik oli veelgi õudsam. Selline tunne oli nagu kogu keha oleks halvatud olnud. Kohutav! Kuidagi suutsin enda voodist välja ajada ja teed juua. Kui George kohale jõudis hakkas asjade ümber paigutamine. Mingid uued olid kah kohale jõudnud. Nagu arvata oli, ei saa kunagi kellelegi loota ega kindel olla. Kõige suurem vale oli muidugi meie tulevase elukoha kohta. Pidime saama oma karavani ja värki. Lõpuks taheti meid üldse telki panna, millel olid pooled jupid puudu. Siis ehitas George mingi omamoodi telgi. Sinna läks Steve elama.
Meie elukohaks sai meeter korda meeter uberik. Koos me siin püsti seisma ei mahu ja siin on nari. Päris rasked elutingimused. See siin on hetkel võrreldav täpselt mingi sõjapõgenike eluga või vangi laagriga. Väga jube! Pean kahjuks esimest korda tunnistama, et hetkel pole siin midagi head. Kui ma muidu olen ikka üritanud igas asjas midagi positiivset leida, siis praegu küll mitte...
Enne sõitma hakkamist hakkas mul veel halvem, lausa nii halb, et jooksin tuppa, et vetsu minna ja robida. Istusin seal umbes pool tundi. Selline tunne oli, et pea lendab otsas lõhki ja külm higi kattis kogu mu keha. Õues oli soe ja päike ja mul oli ikka kananahk ihul ja mega külm. Kui me suure jokutamise ja ootamise peale saime lõpuks sõitma hakata, selgus ka see tõsiasi, et suure suuga lubatud auto juhtimine tühistati äkitselt. Meil polnud võimalust isegi mingit autot juhtida. On lambad ikka!!! Mõttega siis üldse midagi lubada??!
Sõit kestis kokku oma kuus tundi. Algas minugi nii, et eestlased istusid kõik ühes autos ja üks poiss juhtis seda kobakat. Pidime siis Steve järgi sõitma, kes muidugi kohe ees ära tõttas ja meid ei oodanud. Sõitsime kaks korda valesti ja ühe korra ka valelpool teed. Lõpuks jõudsime neile järgi ja sõit võis alata. Tegime kaks bensuka peatust kah ja vahetult enne kohale jõudmist...umbes 10 kilomeetrit enne sai meil rehv tühjaks. Siis passisime me umbes tunni keset kõrbe-metsa ja ootasime kuni keegi mingite tööriistadega tagasi tuleks. Lõpuks tuldi.
Ratta vahetamine võttis omakorda tosin aega ja normaalselt ei saadudki seda sinna alla. Mul oli samal ajal jälle meeletult halvaks kõik läinud. Pea käis ringi ja kui päike mulle kas või korraks peale paistis, siis oli selline tunne, et ma minestan. Niisiis, ma ei teagi, kas mul on päikesepiste või külmetus. Kumbki pole välistatud... Loodan lihtsalt, et homme oleks parem kui täna!
21.10.11(reede)
Tänane hommik algas jälle umbes kuue paiku. Ärkasime selle peale, et naabripoisil tuli pissihäda.:D Kerge hommikusöök ja tööle minek. Minu jaoks oli tänane päev täielik katastroof. Mul oli hommikul meeletult halb olla. Pea lõhkus otsas ja kurk valutas ja väga halb oli... Kutid hakkasid mingeid niinimetatud karavane ülesse panema ja mina pidin aitama Margaretil toiduvagunit koristada. Seal sain muidugi kohe veel haiget, kui sai suure külmiku uksega mööda selgroogu ja nüüd on selg sinine ja paistes. Mul ikka koguaeg juhtub midagi...
Tööpäev õnneks ei kestnudki väga kaua ja pool neli saime juba lahti. Siis naabripoisid tegid süüa mingisugust pilaffi, mis oli päris hea ja siis vahtisime niisama. Vahepeal käisime alkopoes, kus kutid ostsid 24 pudelise kastiga õlli ja Raudo ostis 4l veini. Alkopoes juhtus midagi naljakat kah... Müüa jäi lambist mu kõrval seisma ja ütles järsku, et mul on lahedas jalanõud. Me juba ehmatasime, et ma seisin kusagil vales kohas või midagi, aga õnneks polnudki midagi hullu. Kui poest lahkuma hakkasime, siis küsis veel müüa, et palju need maksavad ja nalja kui palju:D
Nüüd istume siin õues ja teised joovad ning mina valutan kurku...
24.10.11(esmaspäev)
Vahepeal on juhtunud nii mõndagi...
Endiselt olen haige. Võiksin vabalt oma kopsud juba välja köhida, see on hullumaja lausa. Ööl ja päeval, rahu ei saa keegi. Sorry!!
Laupäeval oli terve päeva tööd siis. Ärkasime juba kuue paiku ja tegime ettevalmistused ja värgid ära. Inimesed tulid showle umbes üheksast, siis hakkas trall pihta. Mina olin selle hullu Margaretiga toidukaravanis ja müüsin inimestele igasugu toidukraami. Raudo oli ühes nendest õnnemängudest. Tema juures sai veest parte püüda ja nende all oli number sai võita siis mingisuguse mänguasja. Loomulikult puudusid sealt alt sellised numbrid millega oleks saanud midagi suurt võita, seega pettus mis sugune. Õhtu keeras päris kurvalt ära, hakkas meeletult padukat sadama ja inimesi oli vähe, seega panime suht varakult kinni kõik putkad. Võtsime juba enamiku asjadest vihmaga maha ja kui me lõpuks tuppa jõudsime, nägime, et meie tuba on vett täis...
See oli küll päris õudne. Vihm sadas otse ukse vahelt kõik meile tuppa ja mida iganes me ka välja poleks mõelnud, me ei suutnud seda peatada. Lõpuks toppisime Georgi pusa sinna vahele ja panime kilekoti alla, et see loll vihm sinna sisse sajaks. Magada oli tol ööl tõesti võimatu. Vihma pritsis näkku ja külm oli ja ma olin haige kah veel ja üks kinni ei läinud ja nii edasi. Sada häda!!!
Hommikul oli äratus kaheksaaeg, et kõik asjad kokku pänna ja minema sõita. Poole päeva pealt jõudsime oma uude linna, mille nimi on Katanning.
Kui aus olla, siis on see seni kõige külmem ja kõledam linn, kus me seni olnud oleme. Ei mingit päikest ega midagi, ainult meeletu tuul, mis meenutab kohati isegi orkaani ja vihm. Ei tea kas see linn kunagi üldse päikest on näinud?? Õhtul läksime kõik koos välja. Jalutasime siis selles külmas ja kõledas linnas, kuni kuulsime mingit muusikat ja astusime linna ainsasse baari sisse. Muusika oli jamaika reggae, aga inimesed olid kõik pärismaalased, murjamid nagu nad on. Nii me siis istusime lihtsalt ühte nurka maha ja ootasime, ise kah ei tea mida. Lõpuks tuli üks paks mees meiega rääkima (kelle nime enam ei mäleta) ja ta kutsus oma teised sõbrad ka, Boss ja M.J. jne. Ühesõnaga, varsti polnud enam keegi meile seal baaris võõras.
Üks mutt tiris meid seal tantsima kah koguaeg ja nii me tantsisime ja jõime nende kulul seal. Kõrvalt vaatajal oleks päris naljakas olnud, sest isegi minul oli. Ma olin ainuke kaine ja vihsis seal ja ma üritasin näida nende moodi ja sulanduda massi ja see tegi asja veel naljakamas minu meelest.
Öösel oli mul jälle raskusi magamisega, haigena ei ole just kerge magada. Vahepeal vahtisin lage, tegin teed ja käisin vetsus ja siis kui aega üle jäi, lasin silmad korraks kinni kah. Hullumaja!! Rohtu kah pole midagi:(
Hommikul kell kahe ksa hkkasid mingid llud linnud ümbes meie karavani kuudi tantsu lääma ja karjuma, see oli küll laus lollus. Pole esiteks kunagi kuulnud ühtegi lindu nii lolli häält tegemas ja miks neil karjas on vaja käia?? :D
Naabripoisid käisid kolm korda päeva jooksul linnas. Me suutsime end üheks korraks sundida. Kõigepealt ma magasin natuke päeval, siis lugesin raamatut "Keelatud vili" ja siis läksime. Leidsime pesumaja, mis on küll viimane urgas, aga kuhu ma kindlasti homme riideid pesema lähen. Siis leidsime suht odava toidupoe, kust me suure õhinaga peaaegu kilo kana ostsime ja seda niinimetatud uues ahjus täna küpsetasime. Mmmmm, kui hea see tuli. Seni parim toit, mida ma Aussis teinud olen. Ahi on küll mingi leiutis, sest peal kaant pole ja siis me peanime fooliumi peale, aga töötas ja päris hästi isegi.
Toidupoest me kaugemale ei jõudnud muidugi. Läksime koju ja ma hakkasin süüa tegema. Raudo hakkas teiste kuttidega jooma ja nii see päev õhtusse jälle veeres. Need kutid on täiesti hullud, nad on 24/7 tsüklis. Öö on vist ainuke aeg kui nad ei joo. Jube!?! Praegu on kah kõik väljas ja joovad ja laaberdavad, aga mina pean siin haigena üksi kodus passima...On ikka kurb elu mul:( Tahaks sooja päikest homme näha.
27.10.11(neljapäev)
On hommik!
Esmaspäeva öö vastu teisipäeva oli minu kõige jubedam öö. Ma pole iial nii palju kartnud ja muretsenud kui siis...
Teisipäeva päev oli jama, koguaeg sadas vihma ja külm ja paha ja nõme oli jne.
Päevad on siin üldse venima hakanud, midagi väga teha pole ja ilmad on selles linnas nii halvad, et mul hakkab juba kahju nendest inimestest kes siin elavad. Tänasest algab arvatavasti töö jälle. Oleneb sellest millal need bossid tagasi tulevad.
28.10.11(reede)
Tänane hommik algas umbes 7 ja sellega, et mutt koppis vasta meie metall ust nii et vähe polnud. Põhimõtteliselt ärkasin ma ehmatusega, sest olin enne seda haba und kah näinud...
Eile hakkasime tööd tegema umbes kahe paiku. Mina koristasin oma toiduvaguni ära ja siis läksin teistele appi. Umbes seitsmeks panime pillid kotti ja kes sai, käis veel pesus ja magama ära.
Täna panime veel asju ülesse ja viimane viimistlus asjadele ning lõunaks oli valmis. George sõitis oma toiduvahuniga kuhugi mujale ja me oleme täna terve ülejäänud aja lihtsalt passinud...
30.10.11(pühapäev)
Eilne päev koosnes ainult tööst. Ma olin nagu ikka toiduvagunis ja kohati tekkis tunne nagu see kuuluks mulle, kui ma seal kõike üksi tegema pidin. Päev lõppes umbes üheteistkümne ajal ja siis oli kohe magama minek kah.
Hommik algas täna kell seitse. Poisid panid kõik asjad autodesse ja võtsid maha võtmata jäänud karusellid maha. Mina tegin viimased toimetused toimetused toiduvagunis ja varsti oligi aeg sõitma hakata. Täna oli esimene päev kui Raudo sai ka autot juhtida ja mitte mingit tavalist autot vaid väha suurt veoautot. Päris uhke tunne oli ja ees istudes tundub see auto palju kiiremini edasi minevat. Lahe masin! Terve päeva olime põhimõtteliselt ratastel ja sõitsime uude linna "Busseltoni!!
Kõhud tühjad läksime kohe linna ja ostsime kaks pizzat ja õlut. Toidupoed suletakse siin iga päev juba nelja ja kuue vahel, mis pole just väga normaalne minu arust. Igatahes, nii palju kui ma siin õhtul ringi jõudsin veel jalutada ja ringi vaadata, siis on see koht just õige Austraalia. See on see koht, mille pärast ma siia tulin!! See on JUMALIK!! Kuum päike, rand, meri, liiv, suurem ja kompaktsem linn kui kõik eelmised... Ehk on selles kohas veel midagi müstilist ja mõnusat, eks seda avastan homme siis!;)
Ülemine postitus on väga vana nüüdseks juba. Igatahes...täna on meie esimene vaba päev pärast üheksat päeva tööd. Kõik päevad olid 14 tundi tööd ja ega nälja ei olnud. Elamistingimused polnud ju kah teab mis lust ja lillepidu, aga kuidagi õnnestus meil kõik parasiisid välja süüa ja oleme karavanis hetkle kahekesi, kuigi teiste asjad on veel seal.
Edasine plaan on selline, et nüüd puhkame nädalakese ja raiskame raha ja siis hakkame mööda lääne austraaliat ringi reisime ja erinevatel showdel kaasa aitama ja ma loodan, et see saab lahe olema!!:D
Täna, kui oli võimalus magada, siis me loomulikult ärkasime juba enne üheksat ülesse ja passisime niisama. Käisime pesus ja lootsime, et saame raha panka viia. Eee...tulime üks peatus enne Perthi maha ja käisime poodlemas. Mulle oli vaja uusi plätusi, sest vanad on nüüdseks päris õhtal. Aga kõik muu tundus kah väga ahvatlev. Niisiis ostsime veel mütsid ja Raudole tannised ja ta ostis endale veel iq kaardid, mille lahendamisega ta hakkama ei saa, sest keelekasutus on seal päris keeruline ja raske. Lisaks ostis ta veel ruubikukuubiku ja sokid.
Lisaks käisime söömas mingis hiinakas, kus läks kokku 25 dol oli, dollarit ja portsud olid normaalselt suured ja valik, mis seal taldrikul oli, oli lausa meeletu. Kana erinevas asendis ja olekus, riis, nuudlid, mingid muud lihad jne. See oli küll üks meeletult hea amps.
Sealt tulime siis jala Perthi ja nagu selgus, pank oli kinni juba. Käisime siis Vodafonis, et netipulk osta, aga viimasel tkel mõtlesime ümber ja läksime niisama jalutama. Keset linna oli mingi mees oma muusika püsti pannud ja tantsis seal ja tegi inimeste kulul nalja, päris hea entertainment oli see isegi. Pärast seda läksime ostsime endale jääjooki ja taas olemegi siin selles raamatukogus, kus kõik sai alguse...:D Igatahes, pole väga jaksanud kirjutada vahepeal, aga nüüd üritan rohkem. Iseasi millal ma selle postitatud saan:D
Olege tublid kõik!!:D
10.10.11(ESMASPÄEV)
Eile, pärast raamatukogust lahkumist läksime poodi. Ostsime umbes 30 dollari eest manti, millest poole juba eile ära hävitasime:D
Umbes kuueks olime Claremontis tagasi, tulime rongilt maha ja suundusime esimese värava juurde, mis selgus, et oli kinni pandud. Eeee?? Okou?! Ok, hakkasime siis ümber selle hiiglasliku platsi käima ja ka kõik teised väravad olid kinni. Mis nüüd siis saab?? Ronisime läbi mingi aiaaugu ja suundusime kõige viimase värava suunas, see oli meie ainuke lootus kah. Läks õnneks, see oli ainukesena lahti! Panime oma asjad tuppa ära ja läksime alko poodi, kust ostsime 4 liitrit veini:D
Tulime tagasi ja siis pakkusid Skuuter ja Steve meile pizzat ja jooki ja nii see läks. Rääkisime juttu ja istusime niisama õues umbes kella kaheteistkümneni. Käisime Skuutri rolleriga sõitmas mööda seda hiiglaslikku platsi ja ajasime niisama jampsi. Ma haigutasin juba ammu, lõpuks kui tuppa tulime saime oma uues niinimetatud voodis magada.
Ärkasime jälle juba enne üheksat ja vahtisime niisama lakke. Keegi käis vähepeal koputamas, siis mängisime kaarte ja otsustasime pesumajas ära käia, et pesu ära pesta. Läks 5 dollarit. Tulime tagasi ja hakkasime tuba koristama. Oleks tahtnud kõik selle pasa siit välja visata, aga hui saime. Selle Kaamli asjad pidid siia jääma. Ei teagi täpselt miks, aga lõpuks saime teada, mis siin toas nii hullult haises. Kraanikausus, milles vett pole, olid juba sellest ajas mustad nõud, kui meie siia tulime, arvatavasti olid need seal isegi enne seda. Igatahes,
oli kraanikausi põhi kaetud vakladega. Jah, just nimelt vakladega, ma ei suutnud seda isegi vaadata, nii kui ma nägin, et miski end seal liigutas, jooksin ma lihtsalt välja toast. Raudo tõi vett ja lasi nad veega kraanikausist alla ja siis tulin mina ja pesin selle ilusti puhtaks. Krt, siiamaani ajab öökima, see oli kõige kohutavam vaatepilt mu elus vist. Ma pole iial midagi nii rõvedat näinud...!!! Nüüd arvatavasti ülejäänud päeva lihtsalt mölutame niisama maha...Raudo üritab oma kuubikut kokku panna:D
14.10.11(reede)
Noniinoniinonii...:D
Oleme nüüdseks juba 3 päeva uues kohas elanud. või õigemini vanas karavanis, aga Jamesi hoovis. Lubadusest ei saanud kah asja nagu näha, et ma nüüd hakkan iga päev midagi kirja panema...ei hakka:D
Igatahes, esmaspäevast veel niipalju, et õhtu saabudes läks päris igavaks. Kõik olid sealt platsilt juba ära kah hakanud sõitma ja hakkas tekkima tunne, et me oleme ainukesed kes sinna jäetakse. Läksime siis poodi ja ostsime veel ühe 4 liitrise veini, nii igaks juhuks.
Õige varsti helises telefon ja Mart ütles, et tuleb oma kahe sõbraga (taaskord eestlesed) sinna showplatsile. Nimed olid vist Andres ja Randar vms. Nad olid eelnevalt seal jubedas kanavabrikus olnud, kust kõik põgenevad. Tundus, et nad olid üldse mingid lillelapsed, sest nad rääkisid senisest elust Austraalias just täpselt nii nagu mina oleks mina enda oma ette kujutanud. Magasid kusagil puu all ja rannas jne. Tõelised vandersellid. Igatahes, nad käisid showplatsil selleks, et Margareti ja Georgiga rääkida tööst.
Tuleval kolmapäeval peaks minek olema siis... kõigepealt sõidame lõunapoole nagu ma aru sain. Töö on kolm päeva nädalas ja raha on minimini, aga kui elamine on tasuta ja Austraalia nägemine on tasuta, siis kellel seda raha ikka nii väga palju vaja on. Me oleme suutnud isegi midagi juba säästa sellega, et saame tasuta elada. Ülejäänud päevad nädalast on vabad, saab ringi vaadata erinevates linnades ja George lubas Raudole auto kah anda, siis saame ise ringi vaadata ehk.?!:D
Pärast seda kui eesti kutid olid Perthi tagasi sõitnud ei teinud me mitte midagi või ma lihtsalt ei suuda midagi meenutada, et oleks kasulikku teinud või midagi.
Teisipäev möödus samuti, sest ma tõesti arvasin, et me sõidame teisipäeval sealt minema, nii aga ei läinud. Õhtul läksime raha laristama. Ostsime pizza ja mingid mega head kana näksid küüslauguga (kokku 20 dollarit) ja poest ostsime hirm kalli saia, juustu ja beekoni. Väike pood ja pilud juba hindadega ei koonerda (kokku 16 dollarit). Pizza oli ülim ja kana asjad kah. Kuna päike loojub siin nii vara, siis me lähme suht varakult siin magama. Umbes üheksa paiku või nii... Tol õhtul vaatasime veel filmi "Arthur" ja jäimegi tuttu.
Kolmapäev oli selge, et täna on minek, sest meil kadus elekter juba eelmisel õhtul ära ja hommikul viidi juba wc-d minema jne. James käis kell 12 ütlemas, et paari minuti pärast on minek, aga tegelikult läks veel paar tundi. Me muidugi pakkisime kõik asjad ilusti ära ja ootasime juba varakult, aga kedagi ei tulnud ja nii me jäimegi jälle tukkuma. Kella kahe paiku tulid nad tagasi ja aheldasid meie karavani kah auto külge. Wao, minu jaoks oli see esimene autosõit Austraalias!:D Loomulikult ei tulnud me selle pealegi, et me peame kõik asjad sõidu ajaks põrandale panema ja telekas, mis selles kuudis oli, lendas pooleks.
Aga me ei vaata nii või naa telekat! Lõpuks selgus ka see, et me jääme nädalaks veel sellesse karavani ikkagi ja me pakkisime asjad jälle lahti. Siis sõidutas Steve meid poodi ja me tegime oma suurima sisseostu... Ostsime liha, mahla, tomatit, hapukoort, jogurtit, beekonit, juustu, saia, krõpsu, küpsist võibolla veel midagi, mida ma hetkel meenutada ei suuda ja arve oli kokku 50 dollarit. Suht suur, aga liha on siin väga kallis vähemalt meie ja üks kord tuleb ju midagi head kah endale lubada. Kui tagasi koju jõudsime, siis oli Raudol natuke paha olla, see oli ilmselt märk sellest, et ta hakkas haigeks jääma.
Igatahes, koorisime mingid kartulid, mis olid veidi mulla maitsega ja ma praadisin liha, mille peale James palus mind endale naiseks, et ma olevat nii hea kokk :D Tegime juurde veel tomatisalatit ja hakkasime sööma. See oli esimene kord, kus ma sõin rohkem kui Raudo, aga tal tundus tõesti tõeliselt paha olevat. Pesime nõud ja läksime oma kuuti tagasi. Siis tuli George ja ütles, et mis me toas ikka passime, et läheks kah nendega juttu puhuma. Rääkisime igasugustest erinevatest asjadest, näiteks kus me elame ja millised rannad siin on jnejnejne. Neil pole siin kahju ka s,õbralikult alkoholi jagada. Ja mitte mingit odavat kraami, vaid JimBeam, Red Label.
Sellega ei olda koonrid kah, me pole jõudnud veel ühte purki lõpetada isegi, kui juba tuuakse uued.
See öö oli päris kohutav, sest Raudol oli nii halb, et ta ei saanud isegi magama jääda mitte, nii ta vahtis nagu öökull terve öö üleval ja sellega asi paremaks küll ei läinud. Ma ikka üritasin teda poputada ja ravida, aga tegelikult oleks pidanud ta lihtsalt magama.
Järgmine päev oli veel hullem, tal oli väga väga paha olla ja mul tekkis meeletu hirm juba, et mis siis saab kui... Tegin talle teed meega ja söötsin jogurtit jne. Tema aga nagu jonnipunn ei tahtnud magama jääda, nii me passisime terve päeva toas ja vaatasime filme ja olime niisama. Tänane öö oli juba natuke parem, sest ma küsisin Georgilt valuvaigistit ja siis söötsin Raudole ühe sisse. Mõjus! Öösel oli ainult meeletu kurguvalu, nii meeletu, et ta ei saanud magada isegi...jälle!!? Sõi veel ühe tableti siis ja tundus, et asi läks paremaks, sest pärast kahte jäi ta lõpuks magama. Hommikul ärkas ta küll juba kuue paiku ja siis ärkasin mina kah ning meie hommik algas taaskird nii vara.
Vähemalt on tal täna juba parem ja elu sees...
15.10.11(laup)
Vahepeal on natuke sassi läinud, et mis päev täna olema peaks. Peaks nagu laupäev aga mul on reede tunne jne. Ühesõnaga on ajataju kadunud, ei tea mis kell on, mis päev on ega midagi.
Reedel, kui oli juba lootust, et Raudol on tõesti parem, otsustasime jalgsi uudistama minna, poodi ja värki. Jalutasime veitsa aega ja leidsime isegi kiireima tee poeni. Siiski, pole see just väga lähedal ja sellise palava ilmaga ja haigena kah veel.
Poes oli meil nüüd lõputult aega, sest keegi ei oodanud meid ja meil oli aega tõesti laialt käes. Viimased pool nädalat on juba olnud ja kui aus olla, siis see kisub juba veitsa igavaks. Ostsime igasugu ijogurtit, nuustiku ja kolm pesuvahendit ja kokku läks 30 dollarit. Järgmine peatus oli apteek, sest sellest ei saanud asja, et meil oli aega palju, kuna Raudol hakkas halb. Tundub, et ta siiski ei saanud veel terveks. Aga apteeker oli väga tore naisterahvas ja andis Paracetamoli ja mingit kurgu-lutsutamis asja. Kokku läks vist umbes 20 dollarit, aga praegu on kõige olulisem, et ta terveks saaks.
Koju jalutades hakkas tal juba parem, sest rohud olid sees ja hakkasid ilmselgelt mõjuma. Loomulikult olid siin-kodus kõik juba alkoholipudel näpus ja ei oleks leppinud meie viisaka keeldumisega. Seega läksime jälle õue ja rääkisime niisama juttu ja jõime paar jooki, kuni õhtu saabumiseni ja me oma tuppa kolisime.
Tollel ööl oli veel raskem magada, kui eelmisel. Tundub nagu iga öö läheks aina hullemaks... Esiteks haigus ja siis veel mingid imelikud painajad või õudukad, mida mina juba liiga tihti näen
Tänasest päevast kah natuke...Kuna magada ei saanud, olime mõlemad juba jälle kell 6 üleval ja vahtisime niisama lage. Juba veidi hiljem läksime Scoti ja Jamesiga autoga sõitma. Esimene peatus oli alkopood, kus oli drive in ja nad ostsid jäägeri ja Jack Danielsit. Pärast seda läksime kuhugi karjääri moodi kohta veitsaks rallima ja nagu arvata võib jäime mutta kinni. Natukese pusimise peale õnnestus meil sealt isegi pääseda ja kodus vahtisime jälle niisama. Kell polnud veel kaksteist päeval kah vist, kui need juba oma Jäägermeistri avasid ja seda lahkelt meie kah pakkusid. Appi, kas liiga vara ei olnud selleks? Kas nad ära ei väsi? Lõputust joomisest...? Veelgi enam, kui nad joovad, siis nad ka sõidavad.
Millalgi ilmus ka George kohale, kes, nagu mina aru sain, tuli lihtsalt paari drinki tegema. Niisiis, oli vahepeal alkohol otsa saanud ja oli vaja poodi uue järele minna. George lubas Raudol sõita!!:D See oli siis esimene kord, kui ta siin ise autot sai juhtuda. Polnudki väga raske, nagu ma aru sain. Alks kohal, läks jälle joomiseks. Meie olime niisama ja millalgi käisime Scotiga mingis kalastamisvarustuse poes, et homme kalale minna. Scot on üldse mingi veider sell. Joob, sõidab, ärkab kell 6, räägib palju, armastab oma hiiglaslikku koera ja ei jäta teda mitte kunagi kuhugi maga, isegi poodi minnes võtab ta kaasa...
James on selline vend, et ma isegi ei tea, kas ta kusagil mujal töötab või elab ainult oma isa antud nn palgast. Joob hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Suitsetavad mõlemad meeletult mittu pakki päevas ja kui Scot veel oma püssidega välja ilmus ja nendega seal vehkima hakkas, siis oli küll ikka päris õudne. Kui ma nüüd oma kirjutatule tagasi vaatan, siis jääb mulje nagu me elaks täielikus urkas. Noo ega me teab mis luksuslikku elu ei ela jah, aga siiski pole väga viga. Saame teha süüa ja seal kus meie magame, hoiame me ise puhtust ja korda. Ja mis kõige olulisem, me saame tasuta elada ju.
16.10.11(pühapäev)
Tänane päev oli juba päris huvitav. Esimene väga väga väga väga kuum päev oli täna, nimelt 35 kraadi ja vot see oli alles leitsak küll. Öö oli muidugi järjekordne katastroof, sest Raudo on endiselt haige ja ei saa juba sellepärast magada. Mina nägin mingeid õudusunenägusid jälle unes ja ärkasin keset ööd hingeldades. Appi, kus ma kartsin tänast ööd ikka, ma lausa ootasin, et juba hommik tuleks. Seega, et ma maha rahuneks, võttis Raudo mu kaissu ja ise ei maganudki, vaid valvas minu und. Kell 6 ärkas tema juba ülesse ja tegid teed ja muid toimetusi, mina olin pool unes kuni kella kaheksani, siis ajasin ka mina kargu alla, aga mul oli hommikul nii halb sellepärast mida ma öösel näinud olin. See oli mu elu kõige õudsam õudukas...
Scot toimetas juba varakult, nagu alati ja oli kalale minemas, ning kui ma korraks toas käisin, siis küsis ta, kas me ei tahaks kaasa minna. Muidugi ma tahtsin, sest siin passides oleks miljon korda igavam olnud. Ma kahjuks polnud täna lihtsalt väga jutukas. Võtsime paadi ja sõitsime Swan lake (Luige järve) äärde. Lasime paadi vette ja hüppasime sinna kõik sisse. Mina, Raudo, Scot ja Guiness (koer). Sõitsime me suht terve aja üpris aeglaselt ja katse kala püüda toimus ainult üks kord. Seega sõitsimegi lihtsalt veitsa aega, siis tegime esimese peatuse kusagil mudamülkas, kus koer natuke sulistada sai ja siis paati hüpata ja meid vee ja mudaga ilusti kokku usai.:D
Pärast seda, natuke maad veel edasi, tegime järgmise peatuse, kus meie jäime paati valvama koos koeraga ja Scot läks poodi alkoholi järele jälle. Tal läks päris kaua aega ja kui hakkasime tagasi sõitma, siis paat ei käivitunud enam. Okou!!! Üritasime mitu korda ja ei mingit kasu. Scot ütles selle peale, et alati peab käivituma... Okei?! Selgus, et mingi väike jublakas oli lihtsalt lahti ja paat käivitus, aga suri poole tee peal välja. Lõpuks jõudsime siiski start punkti tagasi ja kuumus oli selleks ajaks juba laes. Nüüdseks ei ole ma mitte ainult punaseid täppe täis sääskedest, vaid ka punane nagu vähk. Ilmselgelt põlen ma väga kiirelt ja see on tulemus.
Koju jõudes olime nii läbi, aga ma ei saa aru isegi millest. Ilmselt päiksest, sest see küttis täna küll halastamatult, aga ei saa kurta, vähemalt ei ole vaja talvesaapaid ja mingit paksu vammust. Pigem on nii, et tahaks naha kah seljast koorida, et äkki hakkab jahedam siis...?:D
Ühesõnaga, pärast seda oli külm duðð just see, mida vaja oli. Läksime oma karavani ja panime puhuri tööle ning vaatasime filme. Vahepeal käisime poes, kus ostsime ohtralt juua...alkoholivaba muidugi. Mahla, piima, siirupit, saia ja hommikusöögihelbeid, kokku läks 20 dollarit. Koju jõudes vaatasime veel filmi ja sõime ning ühel hetkel helises mu telefon ja ette tuli "Kodu" See tähendas ju, et mu ema helistas?! Kus ta numbri sai? Arvatavasti venna andis. Täitsa tore oli vahelduseks ema häält kuulda. Ja hea on teada, et teistel kõik hästi läheb. Et Raudo vanemad suhtlevad mu emaga jne...:)
Täna lasin ma igatahes Raudol magama minna varem, et ehk saab ta siis vähemalt natukene ennem magada, kui ma õudukaid hakkan nägema ja ta jälle ülesse ajan. Saaks ta vaid terveks juba...
18.10.11(teisipäev)
Eilne päev oli hullumaja...Ma pole juba ammu nii väga kartnud ja kõige pärast nii halvasti tundnud end. Kes aga tegelikult ennast halvasti tundis, oli Raudo. Eile oli ta kurk rohkem paistes kui kunagi varem. See oli kohutav!! Öösel jälle magasa ei saanud, sest oli lämbumis oht ja lihtsalt oli halb olla. See oli ikka väga õudne. Hommik algas juba jälle kell 6 või 7. Otsustasime siis, et räägime Georgiga, et äkki saab see meid kuidagi haiglasse viia. Just samal hetkel sõitis hoovi Steve ja tema viis meid haiglasse. Esimeses haiglas olid kõik ajad täis tänaseks...sõitsime teise. Ja ka seal ei võetud meid isegi jutule mitte. Mida hullu??!! Ma läksin täiega närvi ja endast välja. Läksime siis üle tee apteeki ja ostsime mingi sprei ning sõitsime koju tagasi.
Ma olin meeletult nördinud ja endast väljas, pole juba ammu nii hullu päeva olnud... Steve pidi veel pärastlõunal Perthi minema, et viib meid siis Perthi haiglasse. Seal ootasime ooteruumis, kuni saime õega jutule, kes ütles, et kuus päeva kurguvalu pole midagi hullu ja enamvähem pole midagi teha. Kannata või sure! Et nii palju on teisi inimesi, kellel on tõsisemad probleemid jne. Minge kuu peale, ausõna...!!!! Jobid!! Helistasime Stevele, et ta meile järgi tuleks ja ootasime teda õues umbes 45 minutit, enne kui ta kohale jõudis. Ma olin ikka väga murtud ja vihane kõige ja kõigi peale. Raudo ei üelnud midagi, kuigi ma tean, et tal oli väga paha ja valus olla.
Vähemalt on tal söögiisu ja see on hea. Käisime poes enne koju jõudmist ja ostsime jälle igasugu erinevat manti (kokku 40 dollarit). Tegime õhtusöögiks nuudleid :D Mida me ära ei jaksanud süüa muidugi ja pärast olime lihtsalt lõhkiminemise äärel.
Eile õhtul jõudsid kaks teist eesti poissi kah kohale. Mart otsustas mitte tulla, nagu näha. Me pole nendega väga suhelnud, aga küll jõuab.
Tänane hommik algas 9. Vihma sajab! On terve päeva juba sadanud ja öösel sai juba alguse see tohutu vihmasadu. Hommikusöögiks sõime me mu venna kurikuulsat hommikusööki...:D Praemuna, sai, juust, sink ja uad. Nom nom:D Loomulikult ei arvesatanud me jälle sellega, et magu on vist väiksemaks jäänud, sest me ei jaksanud jälle lõpuni süüa. Ülejäänud päeva oleme toas passinud, sest vihma sajab ja on lootust, et Raudo hakkab terveks kah saama, sest täna tunneb ta ens juba paremini ja öösel sai magada kah!!:)
19.10.11(kolmapäev)
Eilne päev läks tubaselt, sest vihma sadas. Vaatasime filmi ja sõime ja õhtul, kui päike veidike piiluma hakkas, siis pesime pesu kah. Need uues poisid, kes tulid, said korraliku vastuvõtu peo. Kuna Raudo oli haige, siis meie sellega ei ühinenud, aga kui ma korraks tuppa läksin, oli laud pudelitest lausa lookas. Päris jõhker!
Tänane päev algas kell 7. Raudol oli täna juba parem olla. Ehk sai terveks?! Sõime hommikust ja kell 8 oli Georg kohal, et meid kõiki tööle rakendada. Ma täpselt ei teagi, mida poisid tegid. Nad laadisid mingeid asju veokitele peale vms. Mina koristasin alguses ühe toiduvaguni ära ja pärast seda pandi mind seda värvima. Täitsa lahe oli, sest see polnud üldsegi mitte raske, ainult tsipake kuumaks kiskus vahepeal. Lõunaajal käisime Georgi autoga (Raudo sõitis) McDonaldis ja ostsime väiksed eined. Tagasi tulles oli mul veel värvimistööd teha ja kui valmis sain pandi mind autot värvima ja ma olevat väike Leonardo :D
Õhtu saabus kuidagi äkki, ühel hetkel vahtisime kõik niisama ja midagi polnud teha. Mängisime natuke koeraga ja ajasime teda taga, siis käisime pesus ja panime jälle pesu pessu. Lõpuks viis mingi tundmatu naine, keda mina täna siin esimest korda nägin, meid poodi. Ta on arvatavasti Jamesi pruut. Ja muud põnevat polegi täna juhtunud.
Pidime küll tänaseks uue karavani kah saama, aga sellest küll asja ei saanud. Tahaks teada, kus me homme öösel magama, kui siit minema lähme... Okou...
20.10.11(nejapäev)
Nüüd on küll pahasti. Raudo sai terveks ja mina jäin haigeks. Eelmine öö oli täielik katastroof minu jaoks. Ma ei saanud maga, ma ei saanud neelata, ma ei saanud hingata jne. Hommik oli veelgi õudsam. Selline tunne oli nagu kogu keha oleks halvatud olnud. Kohutav! Kuidagi suutsin enda voodist välja ajada ja teed juua. Kui George kohale jõudis hakkas asjade ümber paigutamine. Mingid uued olid kah kohale jõudnud. Nagu arvata oli, ei saa kunagi kellelegi loota ega kindel olla. Kõige suurem vale oli muidugi meie tulevase elukoha kohta. Pidime saama oma karavani ja värki. Lõpuks taheti meid üldse telki panna, millel olid pooled jupid puudu. Siis ehitas George mingi omamoodi telgi. Sinna läks Steve elama.
Meie elukohaks sai meeter korda meeter uberik. Koos me siin püsti seisma ei mahu ja siin on nari. Päris rasked elutingimused. See siin on hetkel võrreldav täpselt mingi sõjapõgenike eluga või vangi laagriga. Väga jube! Pean kahjuks esimest korda tunnistama, et hetkel pole siin midagi head. Kui ma muidu olen ikka üritanud igas asjas midagi positiivset leida, siis praegu küll mitte...
Enne sõitma hakkamist hakkas mul veel halvem, lausa nii halb, et jooksin tuppa, et vetsu minna ja robida. Istusin seal umbes pool tundi. Selline tunne oli, et pea lendab otsas lõhki ja külm higi kattis kogu mu keha. Õues oli soe ja päike ja mul oli ikka kananahk ihul ja mega külm. Kui me suure jokutamise ja ootamise peale saime lõpuks sõitma hakata, selgus ka see tõsiasi, et suure suuga lubatud auto juhtimine tühistati äkitselt. Meil polnud võimalust isegi mingit autot juhtida. On lambad ikka!!! Mõttega siis üldse midagi lubada??!
Sõit kestis kokku oma kuus tundi. Algas minugi nii, et eestlased istusid kõik ühes autos ja üks poiss juhtis seda kobakat. Pidime siis Steve järgi sõitma, kes muidugi kohe ees ära tõttas ja meid ei oodanud. Sõitsime kaks korda valesti ja ühe korra ka valelpool teed. Lõpuks jõudsime neile järgi ja sõit võis alata. Tegime kaks bensuka peatust kah ja vahetult enne kohale jõudmist...umbes 10 kilomeetrit enne sai meil rehv tühjaks. Siis passisime me umbes tunni keset kõrbe-metsa ja ootasime kuni keegi mingite tööriistadega tagasi tuleks. Lõpuks tuldi.
Ratta vahetamine võttis omakorda tosin aega ja normaalselt ei saadudki seda sinna alla. Mul oli samal ajal jälle meeletult halvaks kõik läinud. Pea käis ringi ja kui päike mulle kas või korraks peale paistis, siis oli selline tunne, et ma minestan. Niisiis, ma ei teagi, kas mul on päikesepiste või külmetus. Kumbki pole välistatud... Loodan lihtsalt, et homme oleks parem kui täna!
21.10.11(reede)
Tänane hommik algas jälle umbes kuue paiku. Ärkasime selle peale, et naabripoisil tuli pissihäda.:D Kerge hommikusöök ja tööle minek. Minu jaoks oli tänane päev täielik katastroof. Mul oli hommikul meeletult halb olla. Pea lõhkus otsas ja kurk valutas ja väga halb oli... Kutid hakkasid mingeid niinimetatud karavane ülesse panema ja mina pidin aitama Margaretil toiduvagunit koristada. Seal sain muidugi kohe veel haiget, kui sai suure külmiku uksega mööda selgroogu ja nüüd on selg sinine ja paistes. Mul ikka koguaeg juhtub midagi...
Tööpäev õnneks ei kestnudki väga kaua ja pool neli saime juba lahti. Siis naabripoisid tegid süüa mingisugust pilaffi, mis oli päris hea ja siis vahtisime niisama. Vahepeal käisime alkopoes, kus kutid ostsid 24 pudelise kastiga õlli ja Raudo ostis 4l veini. Alkopoes juhtus midagi naljakat kah... Müüa jäi lambist mu kõrval seisma ja ütles järsku, et mul on lahedas jalanõud. Me juba ehmatasime, et ma seisin kusagil vales kohas või midagi, aga õnneks polnudki midagi hullu. Kui poest lahkuma hakkasime, siis küsis veel müüa, et palju need maksavad ja nalja kui palju:D
Nüüd istume siin õues ja teised joovad ning mina valutan kurku...
24.10.11(esmaspäev)
Vahepeal on juhtunud nii mõndagi...
Endiselt olen haige. Võiksin vabalt oma kopsud juba välja köhida, see on hullumaja lausa. Ööl ja päeval, rahu ei saa keegi. Sorry!!
Laupäeval oli terve päeva tööd siis. Ärkasime juba kuue paiku ja tegime ettevalmistused ja värgid ära. Inimesed tulid showle umbes üheksast, siis hakkas trall pihta. Mina olin selle hullu Margaretiga toidukaravanis ja müüsin inimestele igasugu toidukraami. Raudo oli ühes nendest õnnemängudest. Tema juures sai veest parte püüda ja nende all oli number sai võita siis mingisuguse mänguasja. Loomulikult puudusid sealt alt sellised numbrid millega oleks saanud midagi suurt võita, seega pettus mis sugune. Õhtu keeras päris kurvalt ära, hakkas meeletult padukat sadama ja inimesi oli vähe, seega panime suht varakult kinni kõik putkad. Võtsime juba enamiku asjadest vihmaga maha ja kui me lõpuks tuppa jõudsime, nägime, et meie tuba on vett täis...
See oli küll päris õudne. Vihm sadas otse ukse vahelt kõik meile tuppa ja mida iganes me ka välja poleks mõelnud, me ei suutnud seda peatada. Lõpuks toppisime Georgi pusa sinna vahele ja panime kilekoti alla, et see loll vihm sinna sisse sajaks. Magada oli tol ööl tõesti võimatu. Vihma pritsis näkku ja külm oli ja ma olin haige kah veel ja üks kinni ei läinud ja nii edasi. Sada häda!!!
Hommikul oli äratus kaheksaaeg, et kõik asjad kokku pänna ja minema sõita. Poole päeva pealt jõudsime oma uude linna, mille nimi on Katanning.
Kui aus olla, siis on see seni kõige külmem ja kõledam linn, kus me seni olnud oleme. Ei mingit päikest ega midagi, ainult meeletu tuul, mis meenutab kohati isegi orkaani ja vihm. Ei tea kas see linn kunagi üldse päikest on näinud?? Õhtul läksime kõik koos välja. Jalutasime siis selles külmas ja kõledas linnas, kuni kuulsime mingit muusikat ja astusime linna ainsasse baari sisse. Muusika oli jamaika reggae, aga inimesed olid kõik pärismaalased, murjamid nagu nad on. Nii me siis istusime lihtsalt ühte nurka maha ja ootasime, ise kah ei tea mida. Lõpuks tuli üks paks mees meiega rääkima (kelle nime enam ei mäleta) ja ta kutsus oma teised sõbrad ka, Boss ja M.J. jne. Ühesõnaga, varsti polnud enam keegi meile seal baaris võõras.
Üks mutt tiris meid seal tantsima kah koguaeg ja nii me tantsisime ja jõime nende kulul seal. Kõrvalt vaatajal oleks päris naljakas olnud, sest isegi minul oli. Ma olin ainuke kaine ja vihsis seal ja ma üritasin näida nende moodi ja sulanduda massi ja see tegi asja veel naljakamas minu meelest.
Öösel oli mul jälle raskusi magamisega, haigena ei ole just kerge magada. Vahepeal vahtisin lage, tegin teed ja käisin vetsus ja siis kui aega üle jäi, lasin silmad korraks kinni kah. Hullumaja!! Rohtu kah pole midagi:(
Hommikul kell kahe ksa hkkasid mingid llud linnud ümbes meie karavani kuudi tantsu lääma ja karjuma, see oli küll laus lollus. Pole esiteks kunagi kuulnud ühtegi lindu nii lolli häält tegemas ja miks neil karjas on vaja käia?? :D
Naabripoisid käisid kolm korda päeva jooksul linnas. Me suutsime end üheks korraks sundida. Kõigepealt ma magasin natuke päeval, siis lugesin raamatut "Keelatud vili" ja siis läksime. Leidsime pesumaja, mis on küll viimane urgas, aga kuhu ma kindlasti homme riideid pesema lähen. Siis leidsime suht odava toidupoe, kust me suure õhinaga peaaegu kilo kana ostsime ja seda niinimetatud uues ahjus täna küpsetasime. Mmmmm, kui hea see tuli. Seni parim toit, mida ma Aussis teinud olen. Ahi on küll mingi leiutis, sest peal kaant pole ja siis me peanime fooliumi peale, aga töötas ja päris hästi isegi.
Toidupoest me kaugemale ei jõudnud muidugi. Läksime koju ja ma hakkasin süüa tegema. Raudo hakkas teiste kuttidega jooma ja nii see päev õhtusse jälle veeres. Need kutid on täiesti hullud, nad on 24/7 tsüklis. Öö on vist ainuke aeg kui nad ei joo. Jube!?! Praegu on kah kõik väljas ja joovad ja laaberdavad, aga mina pean siin haigena üksi kodus passima...On ikka kurb elu mul:( Tahaks sooja päikest homme näha.
27.10.11(neljapäev)
On hommik!
Esmaspäeva öö vastu teisipäeva oli minu kõige jubedam öö. Ma pole iial nii palju kartnud ja muretsenud kui siis...
Teisipäeva päev oli jama, koguaeg sadas vihma ja külm ja paha ja nõme oli jne.
Päevad on siin üldse venima hakanud, midagi väga teha pole ja ilmad on selles linnas nii halvad, et mul hakkab juba kahju nendest inimestest kes siin elavad. Tänasest algab arvatavasti töö jälle. Oleneb sellest millal need bossid tagasi tulevad.
28.10.11(reede)
Tänane hommik algas umbes 7 ja sellega, et mutt koppis vasta meie metall ust nii et vähe polnud. Põhimõtteliselt ärkasin ma ehmatusega, sest olin enne seda haba und kah näinud...
Eile hakkasime tööd tegema umbes kahe paiku. Mina koristasin oma toiduvaguni ära ja siis läksin teistele appi. Umbes seitsmeks panime pillid kotti ja kes sai, käis veel pesus ja magama ära.
Täna panime veel asju ülesse ja viimane viimistlus asjadele ning lõunaks oli valmis. George sõitis oma toiduvahuniga kuhugi mujale ja me oleme täna terve ülejäänud aja lihtsalt passinud...
30.10.11(pühapäev)
Eilne päev koosnes ainult tööst. Ma olin nagu ikka toiduvagunis ja kohati tekkis tunne nagu see kuuluks mulle, kui ma seal kõike üksi tegema pidin. Päev lõppes umbes üheteistkümne ajal ja siis oli kohe magama minek kah.
Hommik algas täna kell seitse. Poisid panid kõik asjad autodesse ja võtsid maha võtmata jäänud karusellid maha. Mina tegin viimased toimetused toimetused toiduvagunis ja varsti oligi aeg sõitma hakata. Täna oli esimene päev kui Raudo sai ka autot juhtida ja mitte mingit tavalist autot vaid väha suurt veoautot. Päris uhke tunne oli ja ees istudes tundub see auto palju kiiremini edasi minevat. Lahe masin! Terve päeva olime põhimõtteliselt ratastel ja sõitsime uude linna "Busseltoni!!
Kõhud tühjad läksime kohe linna ja ostsime kaks pizzat ja õlut. Toidupoed suletakse siin iga päev juba nelja ja kuue vahel, mis pole just väga normaalne minu arust. Igatahes, nii palju kui ma siin õhtul ringi jõudsin veel jalutada ja ringi vaadata, siis on see koht just õige Austraalia. See on see koht, mille pärast ma siia tulin!! See on JUMALIK!! Kuum päike, rand, meri, liiv, suurem ja kompaktsem linn kui kõik eelmised... Ehk on selles kohas veel midagi müstilist ja mõnusat, eks seda avastan homme siis!;)
Subscribe to:
Posts (Atom)