Samsung galaxy s2

Niinii...
Viimasest postist on paar päeva möödas ja juba on süümekad.:D
Midagi erilist pole juhtunud tegelikult kah, sest kaks viimast päeva olid lihtsalt vabad. Vahtisime kodus ja käisime raamatukogus chess'i mängimas. Tegime süüa ja mis peamine... ostsime endale uued telefonid. Samsung galaxy s2-hed. Ma olen nii happy selle ostu üle. See on tõesti hea telefon, kuigi see on mul alles 1 päev olnud. Aga kuulujuttude järgi peaks see parem olema kui iPhone või ükskõik mis muu. Kas pole mitte tore?? Saan esimest korda elus oma telefoniga internetis käia ja helistada ja messida kellele tahan.
Mis siis veel uudist... Ah jaa, Raudo hakkas eilsest õhtust alates baaris töötama. Midagi teha ei ole veel ta seal väga vist jõudnud, sest viimasel ajal on Federalis suhteliselt vaikseks jäänud. Ei tea kuhu need inimesed kõik kadunud on. Esmaspäeval peaksid igatahes kõik jälle kooli minema, siis peaks veel vaiksem olema.
Täna on kolmapäev ja ma olen nüüd täiesti üksi selles toidupooles tööl. Pean tellimused võtma, söögi ette kandma ja nõusid kah pesema ja ära panema jnejnejne. Pole just teab mis unistuste töö. Aga nii õnnestub ehk rohkem töötunde saada.
Selline lühi- ja kiire kokkuvõte siis...

vihma sajab

29.01.2012(pühapäev)

Olen end tõesti kokku võtnud vist… Üritan iga päev kirjutada ja jooksmas käia jne.

Eile õhtul siis tähistati selles majas Domi lahkumist. Mängisime kaarte ja tegime paar jooki ja siis kesköö paiku suundusime ööklubisse. See oli päris huvitav ja natuke imelik kogemus. Pole kunagi selliseid asju veel klubis juhtunud nagu praegu juhtus, aga eks iga kogemus ole omaette kogemus. Ma ei taha sellest rohkem rääkida kah.

Olin mega väsinud kui koju jõudsin, sest päev oli meeletult pikk ja veniv olnud. Hommikul jälle vara ülesse ja jooksma, siis sööma ja siis tööle. Nagu konveier…koguaeg sama jama.

Tööl ootas mind muidugi meeletu üllatus ees… Nimelt oli kolm bookingut: 17,24 ja 8 inimest plus veel mingid lambi inimesed ja ma olin laudade katmisega nii higiseks ennast jooksnud, et enne kui suutsin ühtegi inimest teenindada pidin kannutäie vet ära jooma. Plus selle kõige juures on see, et koguaeg oli midagi teha, miinus oli see, et kui see kõik lõppes olin surmväsinud. Aga see ei takista mul loomulikult siia kirjutamas praegu. Peaks sööma ja … varsti tööle minema.
Ja oh imede ime...üle pika aja sajab natuke vihma meil siin...:)

28.01.2012(laupäev) I set fire to the rain!!! Nii ongi…nii vaba päev kui vähegi olla saab.:D Hommikul ärkasin väga vara, võrreldes tavalisega. Raudo läks kaheksaks tööle oma koristusvahetust tegema ja mina ärkasin kah siis ülesse. Ootasin veidi ja jalutasin toas ringi, et vähegi eluvaimu sisse saada ja siis läksin jooksma. Hommikul on nii värske ja hea õhk õues ja pole nii hirmus palav kah. Kurvastusega pean tõdema siiski, et üks kõrvaklapp on peaaegu katki ja see häiris mind terve aeg. Tagasi jõudes olin nii läbi kah, et mul hakkas lausa paha. Pärast seda, kui olin jääkuubikust vet üritanud välja pigistada, koristasin natuke tuba ja käisin pesus. Siis jõudis Raudo tagasi ja oli vakimise aeg… See on see aeg, kus keegi ei ütle sõnagi ja vahime mõlemad oma arvuti ekraane. Millegipärast juhtub seda viimasel ajal üha tihedamini. Igatahes, tund enne raamatukogu sulgemist otsustasin minna raamatukokku ja õnnestus tema kah kaasa vedada. Enne seda põikasime läbi kõrvalolevast loomapoest kuhu oli neli uut kutsikapoega toodud. Ma toppisin oma näppe läbi puuri ja neimad, rõõmsalt saba liputades, lutsisid neid. See oli nii armas vaatepilt!! (Tegime pilti kah:D) Järgmiseks suundusin kiisupoegade juurde. Kaks nendest olid uued ja kaks eelmisest nädalast. Siis üritasin ma neid silitada nii nagu vähegi suutsin ja lõpuks jooksin lihtsalt kasside ja koerte vahet. Raudol võis päris naljakas olla vaadata, kui totakas ma olen ja ei suuda otsustada keda paitada. Viimaks otsustasime lahkuda, enne kui ma oleks jälle nutma purskenud. Raamatukogus ootas mind juba uus seiklus ees. Nimelt oli seal ühel laual male ja ma pole mitte kunagi enne seda mänginud, niisiis tuli Raudol imehea mõte mind õpetama hakata. Wao, juba teasel mängul oleks ma talle pähe teinud, kui me poleks pidanud lahkuma, sest raamatukogu suleti. Võrratu mäng! Arendab mõistust ja mälu ja kõike mud. Mulle meeldis väga! Pärast seda kõndisime mööda ühest jõusaalist ja mul oli ilge tahtmine sinna sisse piiluda… Käisime poes…Dicksmithis, telephone vaatamas ja vesistamas, et tahaks endale seda ja teist ja kolmandat, siis ostsime niisama vajalikke asju ja süüa ning koju tagasi. See on ikka nii imelik, et kui nii vara hommikul ülesse tõusta siis tundub päev lõputu. Selline tunne nagu oleks täna kaks päeva korraga elanud, sest nii palju on aega olnud ja tehtud asju. Vaatasime natuke Two and Half Meni ja siis ma pesin pesu ja kõige lõpuks tegin veel lasanjet kah. Tuli väga toitev ja rohke lihaga ja mul kõht nii täis nüüd, et on kohe.

27.01.2012(reede) Aga minul on homme täiesti vaba päev!! Tore on. Ainuke kurb asi selle juures on see, et ma ei tea mida teha. Swan Hill on tõesti väike koht. Veel piinarikkam, kui olla Rakveres. Tänane päev on olnud väga busy. Ärkasin kõige varem ülesse terves majas ja käisin juba hommikul federali koristamas. Kaks lisatundi ei tee paha. Suht raske oli kah. Kõige raskem oli seda tolmuimejat seljas kanda ja samal ajal jälgida seda juhet, mis iga jumala tooli taha ja alla tahtis kinni jääda. Kell 10 lõpetasin, tulin koju, sõin ja vaatasime Raudoga viimase osa Big Pangist ära ja oligi mul juba aeg tagasi tööle minna. Rahulik reede ütleks selle kohta. Isegi eile õhtul, kui kõikidel austraalastel oli vaba päev, isegi siis oli suht vaikne, aga nagu välja tuli, siis ongi see pigem neil kodus grillimise päev ja õhtu joomiseks. Igatahes, nüüd ma siis istun siin niinimetatud elutoas ja ootan jälle oma tööleminemise aega.

26.01.2012(neljapäev) Täna on Austraalias Australaia Day! Tore on. Hommikul ärgates olin unes just lund näinud ja korraks kais peast läbi mote, et tahaks ainult üheks päevaks lund, mitte rohkem. Ma ei ütleks, et see nüüd mingi hull igatsus on, aga lihtsalt tahaks korraks. Siin olles on koguaeg tunne, et meil on alles suvevaheaeg. Päike koguaeg paistab, pole päevagi vihma sadanud. Kärbsed lendavad, õues on soe ja me teeme koguaeg tööd. Ühesõnaga, totaalne suvi. Ma pole kindle, kas me oma töökohast oleme üldse midagi rääkinud. Töötame kusagil bistrolaadses kohas, kus kõrval on ka baar. Pole küll unistuste töökoht, aga vöhemalt on töö olemas ja inimesed on kõik enam vähem toredad. Peakokk on veits ülbe ja vingub ning viriseb ja õiendab iga asja kallal, ning kui ta parajasti ei tee seda, siis ta räägib lihtsalt kõigist halba taga. Töö ajad on kah väga nõmedad iseenesest. Alustame lõunal, siis lõpetame umbes 2.30 ja alustame umbes 6pm ja lõpetame 9. Seega, vaba auk, mis on peale lõunat, on nii halb asi, kui üldse olla saab. Kui rääkida majast, kus me elame, siis sellega on selline lugu… Enne kui meie siia tulime, olevat see olnnud täielik urgas. Igal pool vedelesid mingid asjad, mille kuuluvusest keegi midagi ei teadnud. Pärast meie siia maandumist on minumeelest siin küll täiesti okei. Üks saksa kutt on juba ära läinud ja teine on kohe kohe minemas, sest kõik panevad talle tööjuures näkku juba. Siis jab siia veel üks Nepaali kutt ja üks kutt Inglismaalt. Ehk siis jah, ma olen ainuke naisisik siin. Kuigi kõlakad käivad juba ammu, et järgmine nädal jõuab siia mingi Itaalia tüdruk, kes on siin enne kah olnud. Mingi räme pugeja ja ull kõva töötaja, ja pidi kõigilt töö ära krahmama. Nii et see on küll vähe hirmutav. Eks ole näha mis saab. Mõni päev on siin väga tore ka. Nagu eelmisest postist aru võis saada, siis käisime laupäeval väljas peol, mis lõppes küll katastroofiga, aga muidu oli täitsa lahe. Pühapäeval tool olla oli loomulikult täielik piin, aga jäime ellu. Esmaspäev ja teisipäev olid nagu iga teine päev. Kuna Australia Day on kõigil aussidel vaba, siis loomulikult tulid eile kõik Federali jooma ja sööma ja tööd oli muidugi meeletult. Enne koju tulekut võtsime töölt paar jooki kaasa ja lõõgastusime kodus. Vaatasime filmi ja sõime krõpsu jne. Täna jälle 11.30 tööle ja Raudo alustab 12. Kindlasti on palju rahvast, aga ma olen selleks juba valmis. Kui nüüd ainult piisavalt energiline Mcdonaldsi nett laseks mul selle postituse ülesse laadida.:)

suu kuivab ilgelt

Väljas on 31 kraadi ja kell on 14.08. Tulin just töölt ja mul on paha olla. irw :D Eile õhtul peale koju jõudmist tegime mõned Jim Beami ja koola koksid, vaatasime veits filmi ning siis suundusime Federali, ehk sinna, kus me töötame. Seal võtsin ma mõne õlle ja Piret jõi mingit kahtlast asja :D Asja juures on hea see, et sealt saame tänu tuttavatele klemmidele tasuta jooke :D Igatahes, varsti pärast seda läksime Barrelsisse. Esialgu pidime minema neljakesi vist: mina, Piret, Sam ja Dom, kuid Sam ei viitsind peale kojuminekut enam tagasi tulla, niiet edasi jätkasime kolmekesi. Ees pidid meid veel ootama Britt ja Daisy. Jõime veel rohkem täis ennast, tantsisime ja panime möllu ja mingi kella aeg, kui klubi kinni pandi, võtsime ette teekonna koju. Kahjuks ma ei mäleta peale seda juhtunut eriti, meenub vaid see, et mingihetk vedelesime majaees muru peal ja vaatasime taevasse. wtf?:D
Igatahes, hommik oli raske. Kella poole üheteistkümne aeg ärgates tundus, et olin maganud vaid 5 minutit :D Ma arvan, et ma olin veel päris purjus, autorooli ei tahtnud eriti istuda, aga jala ka ei viitsind minna, niiet pidi ikkagi sõitma. Kellelegi sisse ei pand ja alla ka kedagi ei ajand, see tähendab vist, et kõik on korras :D
Piretil oli tõenäoliselt veel paham, tal oli kohe väga paha. irw :D Ta on praegu tööl veel, 10 mintsa pärast lähen talle järgi ja toon ta ka koju. Siis lähme võtame mäkist burksi ja peale seda magama vist :D Burks on tõesti asi, mida nii väga praegu tahaks...Töötada oli meeletult raske, üks kokkadest, Fahad, küsis Piretilt, et mis ta silmaalustega juhtus :D:D A peakokk teadis kohe öelda, et me jõime öö läbi ja meil paha olla. Kuri ei olnud sellepärast õnneks keegi ja tööga saime enamvähem hakkama, kuigi liigutused olid täiesti slow-motionis :D
Ok aitab ka esialgu, rohkem ei viitsi kirjutada, tahaks magama minna. tsau

mohawk

Kell on 17.26, õues on 34 kraadi. Lebotame niisama voodis, tunni aja pärast pean tööle minema. Piretil on täna vaba päev, mul oli vaba aint hommik. Peale tööd vist lähme Barrelsisse, see mingi klubimoodi koht siin. Inimesed on klubides siin hoopis teistsugused, kui Eestis: lambist tuiavad tantsuplatsil, räägivad juttu ja keegi ennast eriti liigutada ei viitsi. Minek on päris mitmekesi, me Piretiga ja siis veel mõned töökaaslased. Kuradi hea ikka, et hommikune vahetus alles kell 12 algab, saab pohmakat vähe ravida enne tööleminekut :)

Ma ei ole juba väga pikka aega bloginud, ei ole eriti viitsimist olnud ja pole juhtunud ka sündmusi, mis tasuks märkimist. Swan Hill on iseenesest lahe väikelinn, aga siin on ikka kuradi igav. Tüüpiline päev on selline, et ärkame 10 aeg üles, käime pesemas, sööme ja kui aega on, siis vaatame mõnda filmi natuke. Piretil algab hommikune vahetus tavaliselt 11.30, see tähendab, et majast väljume 11.25 ja sõidutan ta tööle. Pärast kojunaasmist töllan ise veel 20 minti kodus, panen viigipüksi jalga ja suundun ka ise tööle. Kella 2-3 aeg saame koju, mõlemad muidugi erineval ajal, see tähendab, et päevas sõidame 10 korda töökoha ja kodu vahet :P Peale tööd teeme süüa, vaatame jälle filmi ja kui tuju on, lähme käime avalikus basseinis või niisama linnapeal. Poes käime umbes iga 3-4 päeva tagant, üks poeskäik maksab mingi 30-40 dollarit. Õhtul alustab Piret tavaliselt 17.45 ja mina 18.30, seega rituaal sama: viin ta tööle, ise tagasi koju, vahin ringi ja siis ise ka tööle. Mõniõhtu lõpetame 8 aeg, mõnikord 10.

Eelmisel nädalal käisime Samiga alkoholikoolitusel, Responsible servicing of alcohol või midagi sellist, seda on tegelt lihtsalt selleks vaja, et saaks baaris töötada. Swan Hill on täpselt Victoria ja New South Wales maakondade piiril, õigemini linnaäärne jõgi on piir ja naljakas asi sellega on see, et meie elukoht on Vic maakonnas, aga töökoht NSW's. See tähendab seda, et selles baaris töötamiseks, mis meie tööjuures on, peab sul olema NSW alkoholilitsents ja lähim koht selle tegemiseks on Swan Hillist 400 kilomeetri kaugusel. Nii me siis läksimegi, alustasime sõitu mingi 10 aeg hommikul, kohal olime pool neli kui ma ei eksi ja tagasi jõudsime kell 3 öösel. Öösel tagasi sõites nägime umbes miljonit jänest ja kümmet kängurut, kes kõik auto ette üritasid viskuda :D Koolituse hind oli 160 dollarit ja küttele kulus omakorda 120. Kõik selleks, et saada mõni nädalasse mõni lisatund kirja ja vähe kogemusi saada.

Täna tegime ka mulle juukselõikuse, sain endale mohawki :D Minuarust on natuke kõver, aga Piret ütles, et see on väga sirge niiet ma usun teda. Suht imelik ennast peeglist vaadata, aga harjub ära vist :D Loodan, et tööjuures punkariks ei hakata kutsuma.  Juba 15 minutit kirjutand, aitab ka vist, ei maksa üle pingutada. Imelik on see, et lihtsalt ei ole millestki kirjutada, kuna tõesti midagi juhtunud ei ole või kui on, siis Piret on selle ise juba kirja pannud. Filminud ega pildistanud ka enam kahjuks ei ole eriti,  kuna siin pole midagi jäädvustada. Kuigi mingipäev peab ikka midagigi filmile võtma, lihtsalt mälestuseks :D

Aga olgu, aitab mölast, ma lebotan veits veel ja siis kaon tööle. Auto ka kurat krõbiseb kuskilt, a vot ei saa aru kuskohast. Eks ta varsti puruks läheb, a nh, shit happens :D

HEAD UUT AASTAT!

(7.01.2012, LAUPÄEV)

HEAD UUT AASTAT!!:)

See mõningane käputäis inimesi, kes ikka ja jälle järjepidevalt blogi jälgivad, aga pole juba päris pikka aega mitte ühtegi rida lugeda saanud, sest puhtfüüsiliselt ei ole ma tahtnud enam kirjutada...pean ütlema neile „sorry“.

Kõik mis vahepeal on juhtunud, on minevik. Austraalia pole see, kelleks ma teda pidasin. Nüüd juba 3,5 kuud sellel maalapil elades, olen mõistnud, kui väiklased on inimesed, kes üritavad sellest kohast maalida pildi, mis meenutab paradiisi. Kõik on siin sama, nagu mujal. Ma ei taha kellegi unistusi purustada, sest ka minul olid siia tulles suured unistused. Seda enam, et ma olin siia tulekusut mõelnud juba 8 aastasest peale. Samas ei kahetse ma, et siia tulin. Midagi head on ju ikka ka. PÄIKE!:)

Ma isegi ei mäelta, kuhu ma kunagi ammuse viimase postitusega jäin. Igatahes, ostsime auto, sõitsime läbi kõrbe. Jõudsime tuttavate juurde, kus saime jõulud veeta ja oligi aeg jälle edasi liikuda. Õulud olid ilusad iseenesest. Zebi vanaema oli ülimalt sõbralik ja abivalmis. Samuti ta vanemad. Pärast meie lahkumist saatis ta ema meile lausa mitu sõnumit, et meie head ja edu soovida. Tore. Saime mõlemad Raudoga endale Austraalia rätikud ja natuke maiustusi ja olidki jõulud läbi. Ah jaa, ei saa muidugi mainimata jätta, et toit oli võrratu, mida vanaema juures serveeriti. Singilaadne asi ja ehtne kalkun või mis see oligi. Lahe! Austraalia jõulud on nähtud. Kuigi ei saa öelda, et need olid just mu parimad jõulud elus. Liiga palju pinget oli koguaeg üleval. Enamasti just töö leidmise pärast. Ja nii nagu ma arvasingi, et peale jõule hakkavad kõik jälle tööle, puhkus läbi ju, et siis saame kindlasti tööle, siis nii ka läks. Ühel ja samal päeval saime mitu künet ja sõnumit töövestlustest ja pakkumistest. Parim võimalus oli kohe kiirelt midagi vastu võtta. Ei mäleta, kas see oli 28 või 29 dets. õhtul, kui üks mees, kes ennast ei tutvustanud ega midagi, ütles põhimõtteliselt, et saime tööd. Juba järgmisel hommikul sõitsime Swan Hilli. See jääb umbes 400 kilomeetrit Melbournist põhjapoole. Pakkisime juba eelmisel õhtul kõik asjad Zebi vanaema juures kokku ja lahkusime hommikul varakult. Auto tundus kohe teistsugune, sest polnud juba ammu nii pikka maad sõitnud. Kuigi see oli vaid 200 kilomeetrit (Bendigost). Sõitsime otseteed uue töökoha ette ja helistasime sellele härrale, tuli välja ka et ta nimi on Tarran või Darran või midagi sellist. Näitas meile maja, kus elama hakkasime koos teiste poistega erinavast maailma otsast. Üks on näiteks Nepalist, kaks Saksast ja üks on Inglismaalt. Töö on minul kassas tellimuste võtmine ja toidu laiali kandmine ja köögis aitamine. Ühesõnaga, multifunktsionaalsus on viidud viimase piirini. Raudo on köögis abiks ja tasiib kah toitu inimestele. Muidu on enamik töökaaslasi täitsa okeid, eks igalühel ole oma kiiks, aga peakokk on ikka üle kõige maailma nöökivaim inimene vist. Tema jaoks pole võimalik mitte kunagi mitte midagi õigesti teha. Ja ta on ainuke põhjus, miks ma igal hommikul mõtlen tülpimuse ja haletsusega, et pean tööle minema.

Nüüdseks olen juba nädala tööl käinud ja sain täna esimese vaba päeva. Hea seegi. Esmaspäeval saab palka!!!:D Igatahes, on päris lahedaid seike kah juhtunud. Näiteks vanaaasta õhtul õnnestus mul isegi natuke tantsida ja eile õhtul käisime kah töökaaslastega väljas. Kus ma muidugi panin üüratu suure summa raha magama, aga lahe oli ikkagi.

Nii see aeg ongi siin veerenud. Ei tea kas ja kuidas kunagi mõnda farmi tööle peaks jõudma üldse, aga ei tea kas sellel enam ongi mingit tähtsust üldse.