HÄID JÕULE!!:D

HÄID JÕULE!!!!

bushwalking

ostsime auto t2na. mitsubishi magna. lahe makk on sees. sony xplod. 3 liitrine v6 on ka. 1 silinder ei t88ta eriti vist. 1 piduriketas on ka v2he k6ver. loodame, et peab vastu. homme alustame trippi kusagile l6unasse. esimene peatus peaks olema donnybrook. 2rge siis muretsema hakake, kui midagi ei kuule meist. a kui mingi kuu aega pole midagi, siis v6ite muretseda. :D l2hme otsime nyyd campershopi, et autot tuunida. okitoki, tsauka, irw

Tere JÄLLE!"!:D

06.12.11(teisipäev)
Hmm...pole jälle väga ammu endast märku jõudnud anda. Nii mõnigi asi on vahepeal muutunud ja edasi liikunud.
Nagu selgus suudavad paljud inimesed jätta mulje, et nad on keegi, kes nad tegelikult pole. Ja mul ilmselgelt on soodumus just selliste otsa sattuda. Aga kui ei näeks selliseid ei saaks kunagi ka teada... Kui palju kurjust maailmas on?! Oeh!
Tegelikult polegi kõik nii halvasti läinud, kui arvata võiks. Tegelikult pole midagi veel väga halvasti läinud, sest kui istuda taas siin Perthi raamatukogus ja kirjutada seda blogi, siis kõik head ja halvad asjad millele ma tagasi mõtlen on tegelikult toredad, naljakad, kurvad, armsad jne. Aga selleks need ju ongi mälestused mis ei unune ja mida on hea kas või vanaduspõlves meenutada.
Vahepeal, pärast Wannerood liikusime edasi Osbourne parki ja seal oli meie viimane show. Ausalt öeldes ei suuda ma oma õnne ära taluda isegi. Mõelda vaid, et saime hakkama eluga sellises piinalaagris, kus pealtnäha tundus kõik nii tore ja sõbralik, samas sisemiselt olid need inimesed parajad ussid, mis ka lõppuks siiski välja lõi ja lisaks sellele oli elamine hullem kui loomavagunis ja... Asju on palju mille üle nuriseda ja mida kurta, aga kes seda crapi lugeda ikka jaksab...
Ühesõnaga, mul on siiralt hea meel, et need showd läbi said. Nüüdseks oleme suutnud juba mingisuguse auto jaoks raha säästa siin ja hetkel on käsil niivõrd kui võrd autootsingud. Täna helistasime isegi juba ühele ja homme läheme seda bussimoodi autot vaatama. Kui midagi õnge otsa saame, siis paneme siit punuma ja ei me ette tea, mis tulevik toob.
Eriti haige...ma lihtsalt ei saa sellest siia kirjutamata jätta, kuidas üks mees üle terve raamatukogu peeru paneb koguaeg ja sellest teist nägu kah ei tee. Haige:D
Õhhh!!!! Vihma hakkas jälle sadama. Täna on terve päeva juba äike olnud. Pole enam vihmaga harjunud, sest kaks kuud olen saanud päikest nautida. Meeletu padukas.
Ma ei teagi mida veel kirjutada. Nädal hostelis nüüd ja pühapäeval üks päevane tööots ja siis ehk minek. Eks anname teada.

Ahoi!!

Tere, tere koik see pere!!!:D
Koigile teadmiseks, oleme taiesti elus ja terved!!:)
P'rast Busseltoni olime nadalakese Albanys ja p'rast Albanyt suundusime Collis ja nuud oleme joudnud Wanneroosse. Kahjuks pole vaga olnud voimalust kusagil netti saada ja ammugi mitte enda arvutiga. Selleparast kirjutan ka blogi praegu kiiruga ja koik uksikasjad ei tule meelde kah.
Albanist ostsime videokaamera ja oleme palju filminud igasugu vagevaid asju kah, kuid hetkel pole voimalik neid kuhugi veel panna. Arvatavasti parast paari nalatat, kui paris Perthi tagasi jouame, siis saate pilte ja filme ja koike muud.
Igatahes, ilmad on jatkuvalt aina kuumemad. Kell on meil 10 hommikul ja oues on juba praegu 30kraadi sooja. Sellega seoses...olge ettevaatlikud koik libeduse ja muude asjadega mis teil seal on.
Kuna pole voimalik hetkel facebooki saada, siis on moned inimesed kellele oleks tahtnud ilgelt onne soovida, aga ei tea numbrit ja aadressi jne. Loodetavasti saavad need ise aru, kellele see moeldud on.!!!
Igatahes, palavad tervitused koigile ja olge hasti tublid.

24h

9.10.11
Ülemine postitus on väga vana nüüdseks juba. Igatahes...täna on meie esimene vaba päev pärast üheksat päeva tööd. Kõik päevad olid 14 tundi tööd ja ega nälja ei olnud. Elamistingimused polnud ju kah teab mis lust ja lillepidu, aga kuidagi õnnestus meil kõik parasiisid välja süüa ja oleme karavanis hetkle kahekesi, kuigi teiste asjad on veel seal.
Edasine plaan on selline, et nüüd puhkame nädalakese ja raiskame raha ja siis hakkame mööda lääne austraaliat ringi reisime ja erinevatel showdel kaasa aitama ja ma loodan, et see saab lahe olema!!:D
Täna, kui oli võimalus magada, siis me loomulikult ärkasime juba enne üheksat ülesse ja passisime niisama. Käisime pesus ja lootsime, et saame raha panka viia. Eee...tulime üks peatus enne Perthi maha ja käisime poodlemas. Mulle oli vaja uusi plätusi, sest vanad on nüüdseks päris õhtal. Aga kõik muu tundus kah väga ahvatlev. Niisiis ostsime veel mütsid ja Raudole tannised ja ta ostis endale veel iq kaardid, mille lahendamisega ta hakkama ei saa, sest keelekasutus on seal päris keeruline ja raske. Lisaks ostis ta veel ruubikukuubiku ja sokid.
Lisaks käisime söömas mingis hiinakas, kus läks kokku 25 dol oli, dollarit ja portsud olid normaalselt suured ja valik, mis seal taldrikul oli, oli lausa meeletu. Kana erinevas asendis ja olekus, riis, nuudlid, mingid muud lihad jne. See oli küll üks meeletult hea amps.
Sealt tulime siis jala Perthi ja nagu selgus, pank oli kinni juba. Käisime siis Vodafonis, et netipulk osta, aga viimasel tkel mõtlesime ümber ja läksime niisama jalutama. Keset linna oli mingi mees oma muusika püsti pannud ja tantsis seal ja tegi inimeste kulul nalja, päris hea entertainment oli see isegi. Pärast seda läksime ostsime endale jääjooki ja taas olemegi siin selles raamatukogus, kus kõik sai alguse...:D Igatahes, pole väga jaksanud kirjutada vahepeal, aga nüüd üritan rohkem. Iseasi millal ma selle postitatud saan:D
Olege tublid kõik!!:D

10.10.11(ESMASPÄEV)
Eile, pärast raamatukogust lahkumist läksime poodi. Ostsime umbes 30 dollari eest manti, millest poole juba eile ära hävitasime:D
Umbes kuueks olime Claremontis tagasi, tulime rongilt maha ja suundusime esimese värava juurde, mis selgus, et oli kinni pandud. Eeee?? Okou?! Ok, hakkasime siis ümber selle hiiglasliku platsi käima ja ka kõik teised väravad olid kinni. Mis nüüd siis saab?? Ronisime läbi mingi aiaaugu ja suundusime kõige viimase värava suunas, see oli meie ainuke lootus kah. Läks õnneks, see oli ainukesena lahti! Panime oma asjad tuppa ära ja läksime alko poodi, kust ostsime 4 liitrit veini:D
Tulime tagasi ja siis pakkusid Skuuter ja Steve meile pizzat ja jooki ja nii see läks. Rääkisime juttu ja istusime niisama õues umbes kella kaheteistkümneni. Käisime Skuutri rolleriga sõitmas mööda seda hiiglaslikku platsi ja ajasime niisama jampsi. Ma haigutasin juba ammu, lõpuks kui tuppa tulime saime oma uues niinimetatud voodis magada.
Ärkasime jälle juba enne üheksat ja vahtisime niisama lakke. Keegi käis vähepeal koputamas, siis mängisime kaarte ja otsustasime pesumajas ära käia, et pesu ära pesta. Läks 5 dollarit. Tulime tagasi ja hakkasime tuba koristama. Oleks tahtnud kõik selle pasa siit välja visata, aga hui saime. Selle Kaamli asjad pidid siia jääma. Ei teagi täpselt miks, aga lõpuks saime teada, mis siin toas nii hullult haises. Kraanikausus, milles vett pole, olid juba sellest ajas mustad nõud, kui meie siia tulime, arvatavasti olid need seal isegi enne seda. Igatahes,
oli kraanikausi põhi kaetud vakladega. Jah, just nimelt vakladega, ma ei suutnud seda isegi vaadata, nii kui ma nägin, et miski end seal liigutas, jooksin ma lihtsalt välja toast. Raudo tõi vett ja lasi nad veega kraanikausist alla ja siis tulin mina ja pesin selle ilusti puhtaks. Krt, siiamaani ajab öökima, see oli kõige kohutavam vaatepilt mu elus vist. Ma pole iial midagi nii rõvedat näinud...!!! Nüüd arvatavasti ülejäänud päeva lihtsalt mölutame niisama maha...Raudo üritab oma kuubikut kokku panna:D

14.10.11(reede)
Noniinoniinonii...:D
Oleme nüüdseks juba 3 päeva uues kohas elanud. või õigemini vanas karavanis, aga Jamesi hoovis. Lubadusest ei saanud kah asja nagu näha, et ma nüüd hakkan iga päev midagi kirja panema...ei hakka:D
Igatahes, esmaspäevast veel niipalju, et õhtu saabudes läks päris igavaks. Kõik olid sealt platsilt juba ära kah hakanud sõitma ja hakkas tekkima tunne, et me oleme ainukesed kes sinna jäetakse. Läksime siis poodi ja ostsime veel ühe 4 liitrise veini, nii igaks juhuks.
Õige varsti helises telefon ja Mart ütles, et tuleb oma kahe sõbraga (taaskord eestlesed) sinna showplatsile. Nimed olid vist Andres ja Randar vms. Nad olid eelnevalt seal jubedas kanavabrikus olnud, kust kõik põgenevad. Tundus, et nad olid üldse mingid lillelapsed, sest nad rääkisid senisest elust Austraalias just täpselt nii nagu mina oleks mina enda oma ette kujutanud. Magasid kusagil puu all ja rannas jne. Tõelised vandersellid. Igatahes, nad käisid showplatsil selleks, et Margareti ja Georgiga rääkida tööst.
Tuleval kolmapäeval peaks minek olema siis... kõigepealt sõidame lõunapoole nagu ma aru sain. Töö on kolm päeva nädalas ja raha on minimini, aga kui elamine on tasuta ja Austraalia nägemine on tasuta, siis kellel seda raha ikka nii väga palju vaja on. Me oleme suutnud isegi midagi juba säästa sellega, et saame tasuta elada. Ülejäänud päevad nädalast on vabad, saab ringi vaadata erinevates linnades ja George lubas Raudole auto kah anda, siis saame ise ringi vaadata ehk.?!:D
Pärast seda kui eesti kutid olid Perthi tagasi sõitnud ei teinud me mitte midagi või ma lihtsalt ei suuda midagi meenutada, et oleks kasulikku teinud või midagi.
Teisipäev möödus samuti, sest ma tõesti arvasin, et me sõidame teisipäeval sealt minema, nii aga ei läinud. Õhtul läksime raha laristama. Ostsime pizza ja mingid mega head kana näksid küüslauguga (kokku 20 dollarit) ja poest ostsime hirm kalli saia, juustu ja beekoni. Väike pood ja pilud juba hindadega ei koonerda (kokku 16 dollarit). Pizza oli ülim ja kana asjad kah. Kuna päike loojub siin nii vara, siis me lähme suht varakult siin magama. Umbes üheksa paiku või nii... Tol õhtul vaatasime veel filmi "Arthur" ja jäimegi tuttu.
Kolmapäev oli selge, et täna on minek, sest meil kadus elekter juba eelmisel õhtul ära ja hommikul viidi juba wc-d minema jne. James käis kell 12 ütlemas, et paari minuti pärast on minek, aga tegelikult läks veel paar tundi. Me muidugi pakkisime kõik asjad ilusti ära ja ootasime juba varakult, aga kedagi ei tulnud ja nii me jäimegi jälle tukkuma. Kella kahe paiku tulid nad tagasi ja aheldasid meie karavani kah auto külge. Wao, minu jaoks oli see esimene autosõit Austraalias!:D Loomulikult ei tulnud me selle pealegi, et me peame kõik asjad sõidu ajaks põrandale panema ja telekas, mis selles kuudis oli, lendas pooleks.
Aga me ei vaata nii või naa telekat! Lõpuks selgus ka see, et me jääme nädalaks veel sellesse karavani ikkagi ja me pakkisime asjad jälle lahti. Siis sõidutas Steve meid poodi ja me tegime oma suurima sisseostu... Ostsime liha, mahla, tomatit, hapukoort, jogurtit, beekonit, juustu, saia, krõpsu, küpsist võibolla veel midagi, mida ma hetkel meenutada ei suuda ja arve oli kokku 50 dollarit. Suht suur, aga liha on siin väga kallis vähemalt meie ja üks kord tuleb ju midagi head kah endale lubada. Kui tagasi koju jõudsime, siis oli Raudol natuke paha olla, see oli ilmselt märk sellest, et ta hakkas haigeks jääma.
Igatahes, koorisime mingid kartulid, mis olid veidi mulla maitsega ja ma praadisin liha, mille peale James palus mind endale naiseks, et ma olevat nii hea kokk :D Tegime juurde veel tomatisalatit ja hakkasime sööma. See oli esimene kord, kus ma sõin rohkem kui Raudo, aga tal tundus tõesti tõeliselt paha olevat. Pesime nõud ja läksime oma kuuti tagasi. Siis tuli George ja ütles, et mis me toas ikka passime, et läheks kah nendega juttu puhuma. Rääkisime igasugustest erinevatest asjadest, näiteks kus me elame ja millised rannad siin on jnejnejne. Neil pole siin kahju ka s,õbralikult alkoholi jagada. Ja mitte mingit odavat kraami, vaid JimBeam, Red Label.
Sellega ei olda koonrid kah, me pole jõudnud veel ühte purki lõpetada isegi, kui juba tuuakse uued.
See öö oli päris kohutav, sest Raudol oli nii halb, et ta ei saanud isegi magama jääda mitte, nii ta vahtis nagu öökull terve öö üleval ja sellega asi paremaks küll ei läinud. Ma ikka üritasin teda poputada ja ravida, aga tegelikult oleks pidanud ta lihtsalt magama.
Järgmine päev oli veel hullem, tal oli väga väga paha olla ja mul tekkis meeletu hirm juba, et mis siis saab kui... Tegin talle teed meega ja söötsin jogurtit jne. Tema aga nagu jonnipunn ei tahtnud magama jääda, nii me passisime terve päeva toas ja vaatasime filme ja olime niisama. Tänane öö oli juba natuke parem, sest ma küsisin Georgilt valuvaigistit ja siis söötsin Raudole ühe sisse. Mõjus! Öösel oli ainult meeletu kurguvalu, nii meeletu, et ta ei saanud magada isegi...jälle!!? Sõi veel ühe tableti siis ja tundus, et asi läks paremaks, sest pärast kahte jäi ta lõpuks magama. Hommikul ärkas ta küll juba kuue paiku ja siis ärkasin mina kah ning meie hommik algas taaskird nii vara.
Vähemalt on tal täna juba parem ja elu sees...

15.10.11(laup)
Vahepeal on natuke sassi läinud, et mis päev täna olema peaks. Peaks nagu laupäev aga mul on reede tunne jne. Ühesõnaga on ajataju kadunud, ei tea mis kell on, mis päev on ega midagi.
Reedel, kui oli juba lootust, et Raudol on tõesti parem, otsustasime jalgsi uudistama minna, poodi ja värki. Jalutasime veitsa aega ja leidsime isegi kiireima tee poeni. Siiski, pole see just väga lähedal ja sellise palava ilmaga ja haigena kah veel.
Poes oli meil nüüd lõputult aega, sest keegi ei oodanud meid ja meil oli aega tõesti laialt käes. Viimased pool nädalat on juba olnud ja kui aus olla, siis see kisub juba veitsa igavaks. Ostsime igasugu ijogurtit, nuustiku ja kolm pesuvahendit ja kokku läks 30 dollarit. Järgmine peatus oli apteek, sest sellest ei saanud asja, et meil oli aega palju, kuna Raudol hakkas halb. Tundub, et ta siiski ei saanud veel terveks. Aga apteeker oli väga tore naisterahvas ja andis Paracetamoli ja mingit kurgu-lutsutamis asja. Kokku läks vist umbes 20 dollarit, aga praegu on kõige olulisem, et ta terveks saaks.
Koju jalutades hakkas tal juba parem, sest rohud olid sees ja hakkasid ilmselgelt mõjuma. Loomulikult olid siin-kodus kõik juba alkoholipudel näpus ja ei oleks leppinud meie viisaka keeldumisega. Seega läksime jälle õue ja rääkisime niisama juttu ja jõime paar jooki, kuni õhtu saabumiseni ja me oma tuppa kolisime.
Tollel ööl oli veel raskem magada, kui eelmisel. Tundub nagu iga öö läheks aina hullemaks... Esiteks haigus ja siis veel mingid imelikud painajad või õudukad, mida mina juba liiga tihti näen
Tänasest päevast kah natuke...Kuna magada ei saanud, olime mõlemad juba jälle kell 6 üleval ja vahtisime niisama lage. Juba veidi hiljem läksime Scoti ja Jamesiga autoga sõitma. Esimene peatus oli alkopood, kus oli drive in ja nad ostsid jäägeri ja Jack Danielsit. Pärast seda läksime kuhugi karjääri moodi kohta veitsaks rallima ja nagu arvata võib jäime mutta kinni. Natukese pusimise peale õnnestus meil sealt isegi pääseda ja kodus vahtisime jälle niisama. Kell polnud veel kaksteist päeval kah vist, kui need juba oma Jäägermeistri avasid ja seda lahkelt meie kah pakkusid. Appi, kas liiga vara ei olnud selleks? Kas nad ära ei väsi? Lõputust joomisest...? Veelgi enam, kui nad joovad, siis nad ka sõidavad.
Millalgi ilmus ka George kohale, kes, nagu mina aru sain, tuli lihtsalt paari drinki tegema. Niisiis, oli vahepeal alkohol otsa saanud ja oli vaja poodi uue järele minna. George lubas Raudol sõita!!:D See oli siis esimene kord, kui ta siin ise autot sai juhtuda. Polnudki väga raske, nagu ma aru sain. Alks kohal, läks jälle joomiseks. Meie olime niisama ja millalgi käisime Scotiga mingis kalastamisvarustuse poes, et homme kalale minna. Scot on üldse mingi veider sell. Joob, sõidab, ärkab kell 6, räägib palju, armastab oma hiiglaslikku koera ja ei jäta teda mitte kunagi kuhugi maga, isegi poodi minnes võtab ta kaasa...
James on selline vend, et ma isegi ei tea, kas ta kusagil mujal töötab või elab ainult oma isa antud nn palgast. Joob hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Suitsetavad mõlemad meeletult mittu pakki päevas ja kui Scot veel oma püssidega välja ilmus ja nendega seal vehkima hakkas, siis oli küll ikka päris õudne. Kui ma nüüd oma kirjutatule tagasi vaatan, siis jääb mulje nagu me elaks täielikus urkas. Noo ega me teab mis luksuslikku elu ei ela jah, aga siiski pole väga viga. Saame teha süüa ja seal kus meie magame, hoiame me ise puhtust ja korda. Ja mis kõige olulisem, me saame tasuta elada ju.

16.10.11(pühapäev)
Tänane päev oli juba päris huvitav. Esimene väga väga väga väga kuum päev oli täna, nimelt 35 kraadi ja vot see oli alles leitsak küll. Öö oli muidugi järjekordne katastroof, sest Raudo on endiselt haige ja ei saa juba sellepärast magada. Mina nägin mingeid õudusunenägusid jälle unes ja ärkasin keset ööd hingeldades. Appi, kus ma kartsin tänast ööd ikka, ma lausa ootasin, et juba hommik tuleks. Seega, et ma maha rahuneks, võttis Raudo mu kaissu ja ise ei maganudki, vaid valvas minu und. Kell 6 ärkas tema juba ülesse ja tegid teed ja muid toimetusi, mina olin pool unes kuni kella kaheksani, siis ajasin ka mina kargu alla, aga mul oli hommikul nii halb sellepärast mida ma öösel näinud olin. See oli mu elu kõige õudsam õudukas...
Scot toimetas juba varakult, nagu alati ja oli kalale minemas, ning kui ma korraks toas käisin, siis küsis ta, kas me ei tahaks kaasa minna. Muidugi ma tahtsin, sest siin passides oleks miljon korda igavam olnud. Ma kahjuks polnud täna lihtsalt väga jutukas. Võtsime paadi ja sõitsime Swan lake (Luige järve) äärde. Lasime paadi vette ja hüppasime sinna kõik sisse. Mina, Raudo, Scot ja Guiness (koer). Sõitsime me suht terve aja üpris aeglaselt ja katse kala püüda toimus ainult üks kord. Seega sõitsimegi lihtsalt veitsa aega, siis tegime esimese peatuse kusagil mudamülkas, kus koer natuke sulistada sai ja siis paati hüpata ja meid vee ja mudaga ilusti kokku usai.:D
Pärast seda, natuke maad veel edasi, tegime järgmise peatuse, kus meie jäime paati valvama koos koeraga ja Scot läks poodi alkoholi järele jälle. Tal läks päris kaua aega ja kui hakkasime tagasi sõitma, siis paat ei käivitunud enam. Okou!!! Üritasime mitu korda ja ei mingit kasu. Scot ütles selle peale, et alati peab käivituma... Okei?! Selgus, et mingi väike jublakas oli lihtsalt lahti ja paat käivitus, aga suri poole tee peal välja. Lõpuks jõudsime siiski start punkti tagasi ja kuumus oli selleks ajaks juba laes. Nüüdseks ei ole ma mitte ainult punaseid täppe täis sääskedest, vaid ka punane nagu vähk. Ilmselgelt põlen ma väga kiirelt ja see on tulemus.
Koju jõudes olime nii läbi, aga ma ei saa aru isegi millest. Ilmselt päiksest, sest see küttis täna küll halastamatult, aga ei saa kurta, vähemalt ei ole vaja talvesaapaid ja mingit paksu vammust. Pigem on nii, et tahaks naha kah seljast koorida, et äkki hakkab jahedam siis...?:D
Ühesõnaga, pärast seda oli külm duðð just see, mida vaja oli. Läksime oma karavani ja panime puhuri tööle ning vaatasime filme. Vahepeal käisime poes, kus ostsime ohtralt juua...alkoholivaba muidugi. Mahla, piima, siirupit, saia ja hommikusöögihelbeid, kokku läks 20 dollarit. Koju jõudes vaatasime veel filmi ja sõime ning ühel hetkel helises mu telefon ja ette tuli "Kodu" See tähendas ju, et mu ema helistas?! Kus ta numbri sai? Arvatavasti venna andis. Täitsa tore oli vahelduseks ema häält kuulda. Ja hea on teada, et teistel kõik hästi läheb. Et Raudo vanemad suhtlevad mu emaga jne...:)
Täna lasin ma igatahes Raudol magama minna varem, et ehk saab ta siis vähemalt natukene ennem magada, kui ma õudukaid hakkan nägema ja ta jälle ülesse ajan. Saaks ta vaid terveks juba...

18.10.11(teisipäev)
Eilne päev oli hullumaja...Ma pole juba ammu nii väga kartnud ja kõige pärast nii halvasti tundnud end. Kes aga tegelikult ennast halvasti tundis, oli Raudo. Eile oli ta kurk rohkem paistes kui kunagi varem. See oli kohutav!! Öösel jälle magasa ei saanud, sest oli lämbumis oht ja lihtsalt oli halb olla. See oli ikka väga õudne. Hommik algas juba jälle kell 6 või 7. Otsustasime siis, et räägime Georgiga, et äkki saab see meid kuidagi haiglasse viia. Just samal hetkel sõitis hoovi Steve ja tema viis meid haiglasse. Esimeses haiglas olid kõik ajad täis tänaseks...sõitsime teise. Ja ka seal ei võetud meid isegi jutule mitte. Mida hullu??!! Ma läksin täiega närvi ja endast välja. Läksime siis üle tee apteeki ja ostsime mingi sprei ning sõitsime koju tagasi.
Ma olin meeletult nördinud ja endast väljas, pole juba ammu nii hullu päeva olnud... Steve pidi veel pärastlõunal Perthi minema, et viib meid siis Perthi haiglasse. Seal ootasime ooteruumis, kuni saime õega jutule, kes ütles, et kuus päeva kurguvalu pole midagi hullu ja enamvähem pole midagi teha. Kannata või sure! Et nii palju on teisi inimesi, kellel on tõsisemad probleemid jne. Minge kuu peale, ausõna...!!!! Jobid!! Helistasime Stevele, et ta meile järgi tuleks ja ootasime teda õues umbes 45 minutit, enne kui ta kohale jõudis. Ma olin ikka väga murtud ja vihane kõige ja kõigi peale. Raudo ei üelnud midagi, kuigi ma tean, et tal oli väga paha ja valus olla.
Vähemalt on tal söögiisu ja see on hea. Käisime poes enne koju jõudmist ja ostsime jälle igasugu erinevat manti (kokku 40 dollarit). Tegime õhtusöögiks nuudleid :D Mida me ära ei jaksanud süüa muidugi ja pärast olime lihtsalt lõhkiminemise äärel.
Eile õhtul jõudsid kaks teist eesti poissi kah kohale. Mart otsustas mitte tulla, nagu näha. Me pole nendega väga suhelnud, aga küll jõuab.
Tänane hommik algas 9. Vihma sajab! On terve päeva juba sadanud ja öösel sai juba alguse see tohutu vihmasadu. Hommikusöögiks sõime me mu venna kurikuulsat hommikusööki...:D Praemuna, sai, juust, sink ja uad. Nom nom:D Loomulikult ei arvesatanud me jälle sellega, et magu on vist väiksemaks jäänud, sest me ei jaksanud jälle lõpuni süüa. Ülejäänud päeva oleme toas passinud, sest vihma sajab ja on lootust, et Raudo hakkab terveks kah saama, sest täna tunneb ta ens juba paremini ja öösel sai magada kah!!:)


19.10.11(kolmapäev)
Eilne päev läks tubaselt, sest vihma sadas. Vaatasime filmi ja sõime ja õhtul, kui päike veidike piiluma hakkas, siis pesime pesu kah. Need uues poisid, kes tulid, said korraliku vastuvõtu peo. Kuna Raudo oli haige, siis meie sellega ei ühinenud, aga kui ma korraks tuppa läksin, oli laud pudelitest lausa lookas. Päris jõhker!
Tänane päev algas kell 7. Raudol oli täna juba parem olla. Ehk sai terveks?! Sõime hommikust ja kell 8 oli Georg kohal, et meid kõiki tööle rakendada. Ma täpselt ei teagi, mida poisid tegid. Nad laadisid mingeid asju veokitele peale vms. Mina koristasin alguses ühe toiduvaguni ära ja pärast seda pandi mind seda värvima. Täitsa lahe oli, sest see polnud üldsegi mitte raske, ainult tsipake kuumaks kiskus vahepeal. Lõunaajal käisime Georgi autoga (Raudo sõitis) McDonaldis ja ostsime väiksed eined. Tagasi tulles oli mul veel värvimistööd teha ja kui valmis sain pandi mind autot värvima ja ma olevat väike Leonardo :D
Õhtu saabus kuidagi äkki, ühel hetkel vahtisime kõik niisama ja midagi polnud teha. Mängisime natuke koeraga ja ajasime teda taga, siis käisime pesus ja panime jälle pesu pessu. Lõpuks viis mingi tundmatu naine, keda mina täna siin esimest korda nägin, meid poodi. Ta on arvatavasti Jamesi pruut. Ja muud põnevat polegi täna juhtunud.
Pidime küll tänaseks uue karavani kah saama, aga sellest küll asja ei saanud. Tahaks teada, kus me homme öösel magama, kui siit minema lähme... Okou...


20.10.11(nejapäev)
Nüüd on küll pahasti. Raudo sai terveks ja mina jäin haigeks. Eelmine öö oli täielik katastroof minu jaoks. Ma ei saanud maga, ma ei saanud neelata, ma ei saanud hingata jne. Hommik oli veelgi õudsam. Selline tunne oli nagu kogu keha oleks halvatud olnud. Kohutav! Kuidagi suutsin enda voodist välja ajada ja teed juua. Kui George kohale jõudis hakkas asjade ümber paigutamine. Mingid uued olid kah kohale jõudnud. Nagu arvata oli, ei saa kunagi kellelegi loota ega kindel olla. Kõige suurem vale oli muidugi meie tulevase elukoha kohta. Pidime saama oma karavani ja värki. Lõpuks taheti meid üldse telki panna, millel olid pooled jupid puudu. Siis ehitas George mingi omamoodi telgi. Sinna läks Steve elama.
Meie elukohaks sai meeter korda meeter uberik. Koos me siin püsti seisma ei mahu ja siin on nari. Päris rasked elutingimused. See siin on hetkel võrreldav täpselt mingi sõjapõgenike eluga või vangi laagriga. Väga jube! Pean kahjuks esimest korda tunnistama, et hetkel pole siin midagi head. Kui ma muidu olen ikka üritanud igas asjas midagi positiivset leida, siis praegu küll mitte...
Enne sõitma hakkamist hakkas mul veel halvem, lausa nii halb, et jooksin tuppa, et vetsu minna ja robida. Istusin seal umbes pool tundi. Selline tunne oli, et pea lendab otsas lõhki ja külm higi kattis kogu mu keha. Õues oli soe ja päike ja mul oli ikka kananahk ihul ja mega külm. Kui me suure jokutamise ja ootamise peale saime lõpuks sõitma hakata, selgus ka see tõsiasi, et suure suuga lubatud auto juhtimine tühistati äkitselt. Meil polnud võimalust isegi mingit autot juhtida. On lambad ikka!!! Mõttega siis üldse midagi lubada??!
Sõit kestis kokku oma kuus tundi. Algas minugi nii, et eestlased istusid kõik ühes autos ja üks poiss juhtis seda kobakat. Pidime siis Steve järgi sõitma, kes muidugi kohe ees ära tõttas ja meid ei oodanud. Sõitsime kaks korda valesti ja ühe korra ka valelpool teed. Lõpuks jõudsime neile järgi ja sõit võis alata. Tegime kaks bensuka peatust kah ja vahetult enne kohale jõudmist...umbes 10 kilomeetrit enne sai meil rehv tühjaks. Siis passisime me umbes tunni keset kõrbe-metsa ja ootasime kuni keegi mingite tööriistadega tagasi tuleks. Lõpuks tuldi.
Ratta vahetamine võttis omakorda tosin aega ja normaalselt ei saadudki seda sinna alla. Mul oli samal ajal jälle meeletult halvaks kõik läinud. Pea käis ringi ja kui päike mulle kas või korraks peale paistis, siis oli selline tunne, et ma minestan. Niisiis, ma ei teagi, kas mul on päikesepiste või külmetus. Kumbki pole välistatud... Loodan lihtsalt, et homme oleks parem kui täna!

21.10.11(reede)
Tänane hommik algas jälle umbes kuue paiku. Ärkasime selle peale, et naabripoisil tuli pissihäda.:D Kerge hommikusöök ja tööle minek. Minu jaoks oli tänane päev täielik katastroof. Mul oli hommikul meeletult halb olla. Pea lõhkus otsas ja kurk valutas ja väga halb oli... Kutid hakkasid mingeid niinimetatud karavane ülesse panema ja mina pidin aitama Margaretil toiduvagunit koristada. Seal sain muidugi kohe veel haiget, kui sai suure külmiku uksega mööda selgroogu ja nüüd on selg sinine ja paistes. Mul ikka koguaeg juhtub midagi...
Tööpäev õnneks ei kestnudki väga kaua ja pool neli saime juba lahti. Siis naabripoisid tegid süüa mingisugust pilaffi, mis oli päris hea ja siis vahtisime niisama. Vahepeal käisime alkopoes, kus kutid ostsid 24 pudelise kastiga õlli ja Raudo ostis 4l veini. Alkopoes juhtus midagi naljakat kah... Müüa jäi lambist mu kõrval seisma ja ütles järsku, et mul on lahedas jalanõud. Me juba ehmatasime, et ma seisin kusagil vales kohas või midagi, aga õnneks polnudki midagi hullu. Kui poest lahkuma hakkasime, siis küsis veel müüa, et palju need maksavad ja nalja kui palju:D
Nüüd istume siin õues ja teised joovad ning mina valutan kurku...

24.10.11(esmaspäev)
Vahepeal on juhtunud nii mõndagi...
Endiselt olen haige. Võiksin vabalt oma kopsud juba välja köhida, see on hullumaja lausa. Ööl ja päeval, rahu ei saa keegi. Sorry!!
Laupäeval oli terve päeva tööd siis. Ärkasime juba kuue paiku ja tegime ettevalmistused ja värgid ära. Inimesed tulid showle umbes üheksast, siis hakkas trall pihta. Mina olin selle hullu Margaretiga toidukaravanis ja müüsin inimestele igasugu toidukraami. Raudo oli ühes nendest õnnemängudest. Tema juures sai veest parte püüda ja nende all oli number sai võita siis mingisuguse mänguasja. Loomulikult puudusid sealt alt sellised numbrid millega oleks saanud midagi suurt võita, seega pettus mis sugune. Õhtu keeras päris kurvalt ära, hakkas meeletult padukat sadama ja inimesi oli vähe, seega panime suht varakult kinni kõik putkad. Võtsime juba enamiku asjadest vihmaga maha ja kui me lõpuks tuppa jõudsime, nägime, et meie tuba on vett täis...
See oli küll päris õudne. Vihm sadas otse ukse vahelt kõik meile tuppa ja mida iganes me ka välja poleks mõelnud, me ei suutnud seda peatada. Lõpuks toppisime Georgi pusa sinna vahele ja panime kilekoti alla, et see loll vihm sinna sisse sajaks. Magada oli tol ööl tõesti võimatu. Vihma pritsis näkku ja külm oli ja ma olin haige kah veel ja üks kinni ei läinud ja nii edasi. Sada häda!!!
Hommikul oli äratus kaheksaaeg, et kõik asjad kokku pänna ja minema sõita. Poole päeva pealt jõudsime oma uude linna, mille nimi on Katanning.
Kui aus olla, siis on see seni kõige külmem ja kõledam linn, kus me seni olnud oleme. Ei mingit päikest ega midagi, ainult meeletu tuul, mis meenutab kohati isegi orkaani ja vihm. Ei tea kas see linn kunagi üldse päikest on näinud?? Õhtul läksime kõik koos välja. Jalutasime siis selles külmas ja kõledas linnas, kuni kuulsime mingit muusikat ja astusime linna ainsasse baari sisse. Muusika oli jamaika reggae, aga inimesed olid kõik pärismaalased, murjamid nagu nad on. Nii me siis istusime lihtsalt ühte nurka maha ja ootasime, ise kah ei tea mida. Lõpuks tuli üks paks mees meiega rääkima (kelle nime enam ei mäleta) ja ta kutsus oma teised sõbrad ka, Boss ja M.J. jne. Ühesõnaga, varsti polnud enam keegi meile seal baaris võõras.
Üks mutt tiris meid seal tantsima kah koguaeg ja nii me tantsisime ja jõime nende kulul seal. Kõrvalt vaatajal oleks päris naljakas olnud, sest isegi minul oli. Ma olin ainuke kaine ja vihsis seal ja ma üritasin näida nende moodi ja sulanduda massi ja see tegi asja veel naljakamas minu meelest.
Öösel oli mul jälle raskusi magamisega, haigena ei ole just kerge magada. Vahepeal vahtisin lage, tegin teed ja käisin vetsus ja siis kui aega üle jäi, lasin silmad korraks kinni kah. Hullumaja!! Rohtu kah pole midagi:(
Hommikul kell kahe ksa hkkasid mingid llud linnud ümbes meie karavani kuudi tantsu lääma ja karjuma, see oli küll laus lollus. Pole esiteks kunagi kuulnud ühtegi lindu nii lolli häält tegemas ja miks neil karjas on vaja käia?? :D
Naabripoisid käisid kolm korda päeva jooksul linnas. Me suutsime end üheks korraks sundida. Kõigepealt ma magasin natuke päeval, siis lugesin raamatut "Keelatud vili" ja siis läksime. Leidsime pesumaja, mis on küll viimane urgas, aga kuhu ma kindlasti homme riideid pesema lähen. Siis leidsime suht odava toidupoe, kust me suure õhinaga peaaegu kilo kana ostsime ja seda niinimetatud uues ahjus täna küpsetasime. Mmmmm, kui hea see tuli. Seni parim toit, mida ma Aussis teinud olen. Ahi on küll mingi leiutis, sest peal kaant pole ja siis me peanime fooliumi peale, aga töötas ja päris hästi isegi.
Toidupoest me kaugemale ei jõudnud muidugi. Läksime koju ja ma hakkasin süüa tegema. Raudo hakkas teiste kuttidega jooma ja nii see päev õhtusse jälle veeres. Need kutid on täiesti hullud, nad on 24/7 tsüklis. Öö on vist ainuke aeg kui nad ei joo. Jube!?! Praegu on kah kõik väljas ja joovad ja laaberdavad, aga mina pean siin haigena üksi kodus passima...On ikka kurb elu mul:( Tahaks sooja päikest homme näha.

27.10.11(neljapäev)
On hommik!
Esmaspäeva öö vastu teisipäeva oli minu kõige jubedam öö. Ma pole iial nii palju kartnud ja muretsenud kui siis...
Teisipäeva päev oli jama, koguaeg sadas vihma ja külm ja paha ja nõme oli jne.
Päevad on siin üldse venima hakanud, midagi väga teha pole ja ilmad on selles linnas nii halvad, et mul hakkab juba kahju nendest inimestest kes siin elavad. Tänasest algab arvatavasti töö jälle. Oleneb sellest millal need bossid tagasi tulevad.

28.10.11(reede)
Tänane hommik algas umbes 7 ja sellega, et mutt koppis vasta meie metall ust nii et vähe polnud. Põhimõtteliselt ärkasin ma ehmatusega, sest olin enne seda haba und kah näinud...
Eile hakkasime tööd tegema umbes kahe paiku. Mina koristasin oma toiduvaguni ära ja siis läksin teistele appi. Umbes seitsmeks panime pillid kotti ja kes sai, käis veel pesus ja magama ära.
Täna panime veel asju ülesse ja viimane viimistlus asjadele ning lõunaks oli valmis. George sõitis oma toiduvahuniga kuhugi mujale ja me oleme täna terve ülejäänud aja lihtsalt passinud...

30.10.11(pühapäev)
Eilne päev koosnes ainult tööst. Ma olin nagu ikka toiduvagunis ja kohati tekkis tunne nagu see kuuluks mulle, kui ma seal kõike üksi tegema pidin. Päev lõppes umbes üheteistkümne ajal ja siis oli kohe magama minek kah.
Hommik algas täna kell seitse. Poisid panid kõik asjad autodesse ja võtsid maha võtmata jäänud karusellid maha. Mina tegin viimased toimetused toimetused toiduvagunis ja varsti oligi aeg sõitma hakata. Täna oli esimene päev kui Raudo sai ka autot juhtida ja mitte mingit tavalist autot vaid väha suurt veoautot. Päris uhke tunne oli ja ees istudes tundub see auto palju kiiremini edasi minevat. Lahe masin! Terve päeva olime põhimõtteliselt ratastel ja sõitsime uude linna "Busseltoni!!
Kõhud tühjad läksime kohe linna ja ostsime kaks pizzat ja õlut. Toidupoed suletakse siin iga päev juba nelja ja kuue vahel, mis pole just väga normaalne minu arust. Igatahes, nii palju kui ma siin õhtul ringi jõudsin veel jalutada ja ringi vaadata, siis on see koht just õige Austraalia. See on see koht, mille pärast ma siia tulin!! See on JUMALIK!! Kuum päike, rand, meri, liiv, suurem ja kompaktsem linn kui kõik eelmised... Ehk on selles kohas veel midagi müstilist ja mõnusat, eks seda avastan homme siis!;)

Me pole juba p'ris ammu kirjutanud, aga me oleme t'itsa elus. Iseasi, millises konditsioonis.
'rge muretsege!!>D
Mul on koik oma arvutis kirjas, mis me vahepeal teinud oleme ja mida mitte, aga kuna kusagil pole v]imalik oma arvutiga netti saada, siis on olukord raskendatud.
Igatahes, k]ik on okitoki, enam v'hem.
Soidame selle showga ringi praegu ja kui kunagi aega ja netti saan, siis kirjutan tapsemalt!

9 päeva...

02.10.2011
Pole juba päris ammu midagi kirjutanud..:D
Nüüdseks oleme juba kolm päeva siin Perth Royal Showl tööd rabanud ja minu arust kõige hullem polegi. Kõige olulisem on, et meil nahka üle kõrvade ei tõmmataks.
Hmm...pärast seda kui me raamatukogus nii rõõmsalt kirjutasime, et nüüd hakkavad asjad hästi minema, siis alguses küll midagi väga hästi ei läinud tegelt. Saime meeletult pisikese voodi, mis tegelikult polegi voodi, ühes imetillukeses karavanis, kus elas juba sees mingi padujoodik.
Esmamulje oli küll kohutav...sitased sokid vedelesid keset tillukest tuba, kõik haises ja oli räämas. Ämblikud jooksid määda tuba ja kõik oli nii rõve, et me ei julenud öösel isegi magama minna. Okou, see oli jube! Koristasime siin pisut, aga esimesel ööl sellest küll mingit kasu polnud. Nii jube oli siin!
Järgmine päev oleks pidanud meil tegelikult vaba olema, aga meid pandi kohe tööle. Nagu öeldakse, tasuta lõunaid pole. Panime terve päeva ühte mänguasja poodi ülesse. Omg, ma tõesti kartsin, et see ei lõppe kunagi. See oli küll meeletult kurnav töö. Samas lõpuks oli juba nii, et sai end kuhugi mänguasjade taha ära peita, et tsipake istuda isegi.
Õhtul, umbes viie aeg ütlesime, et peame korra linnas käima ja nii me saimegi viis minema juba. Jees!! Sõitsime rongiga kesklinna ja Raudo käis võttis mu palga vanast kohast ära. Pärast seda käisime North Lodges, et ome sinna jäetud munad ära praadida ja keeta ja ära süüa ja tegele käisime sedal pesemas kah. Enne tagasi minekut tegime meeletult suure sisseoste, et kaheksa päeva siin vastu pidada. Vaevalt sellega peame...
Tagasi minnes oli rongiga mingi jama ja pidime umbes tunni ootama enne kui uus tuli. Siin läheb suht varakult ja kiirelt pimedaks, aga vähemalt kui tuult või tormi parajasti pole, siis pole siin isegi õhtuti nii jahe enam. Ja päeval on meeletult kuum, mis mulle meeletult muidugi meeldib:D
Karavani tagasi jõudes leidsime siit eest hoopis ühe uue murjami ja see vana parm oli keset päeva lambist ära kadunud ning teda enam tagasi ei võeta kah. Oleks tore! 
Esimesel päeval siis kogunesime kõik ühe telgi juurde ja seal jagati meile töö kätte. Raudo läks sõõrikuid veeretama ja mina jäin mänguasja poodi müüaks. Täitsa normaalne ja isegi tore töö minu meelest. Ainuke asi, et mõnikord on kahju vaadata, kui väga mõni laps midagi tahab ja ta vanemad ei kuula isegi ära oma last. Või siis mõni vanem tuleb ja ostab lausa 150 dollari eest manti. Hullud!
Esimene päev venis meeletult kaua ja eks seal oli isegi inimesi, kes vääriksid ära märkimist, aga ma ei jaksa praegu meenutada. Päev lõppes kell kümme õhtul. Enne seda lasti taeva poole meeletu ilutulestik. See võrdus meie vanaaasta õhtul lastuga nagu lastaks kolm aastat korraga õhku. Meeletud raha laristajad. Ja nii igal õhtul. Lollakad!!:D Päris ilus on, ainult et lämbumise oht on kah päris suur:D
Pärast seda, kui töölt lahti saime, läksime tivoli osasse ja saime tasuta ühe sõid täiesti tühjal karusellil. Oli see vast vedamine!:D Mõned inimesed on siin ikka meeletult toredad!:D Pärast mõnnat adrnaliini tuli hea uni kah:D
Tänane hommik ehk teine päev algas minu jaoks kell 8, sest pidin 8.30 platsis olema juba. Sõin kiirelt ja jooksin sinna. Ilm oli täna kah kahtlane, hommikul ähvardas väga vihmaga, tegelikult ei tulnud sealt aga väha midagi. See on hea! Päev oli jälle palav, aga täna tundus kuidagi vähem inimesi olevat. Igatahes, mul juhtus küll täna mitmeid toredaid seikasid. Kõigepealt tuli kari poisse, kes küsisid kõige suuremat ja kallimat mänguasja. Selle nad ka said!:D
Ahvbanaan (70 dollarit):D Hullud!!:D Pärast tuli veel kolm veidrat tüüpi, kes hakkasid pärima kus kohast ma pärit olen ja tahtsid mu numbrit jne:D See oli küll naljakas. Ma vastasin selle peale, et kui nad homme tagasi tulevad, et siis nad saavad nr, muidu mitte:D Ma ei usu, et nad tagasi tulevad, aga kui tulevad, siis vaevalt numbri saavad:D
Kui me täna pärast tööd tivolisse läksime oli juba kõik kinni, seega ma käisin hoopis pesemas ja Raudo läks teisega välja jooma. Ma lähen kobin magama ära vist, siis on ehk parem:) Jaksan homme erksam olla.


9.10.11
Ülemine postitus on väga vana nüüdseks juba. Igatahes...täna on meie esimene vaba päev pärast üheksat päeva tööd. Kõik päevad olid 14 tundi tööd ja ega nälja ei olnud. Elamistingimused polnud ju kah teab mis lust ja lillepidu, aga kuidagi õnnestus meil kõik parasiisid välja süüa ja oleme karavanis hetkle kahekesi, kuigi teiste asjad on veel seal.
Edasine plaan on selline, et nüüd puhkame nädalakese ja raiskame raha ja siis hakkame mööda lääne austraaliat ringi reisime ja erinevatel showdel kaasa aitama ja ma loodan, et see saab lahe olema!!:D 
Täna, kui oli võimalus magada, siis me loomulikult ärkasime juba enne üheksat ülesse ja passisime niisama. Käisime pesus ja lootsime, et saame raha panka viia. Eee...tulime üks peatus enne Perthi maha ja käisime poodlemas. Mulle oli vaja uusi plätusi, sest vanad on nüüdseks päris õhtal. Aga kõik muu tundus kah väga ahvatlev. Niisiis ostsime veel mütsid ja Raudole tannised ja ta ostis endale veel iq kaardid, mille lahendamisega ta hakkama ei saa, sest keelekasutus on seal päris keeruline ja raske. Lisaks ostis ta veel ruubikukuubiku ja sokid.
Lisaks käisime söömas mingis hiinakas, kus läks kokku 25 dol oli, dollarit ja portsud olid normaalselt suured ja valik, mis seal taldrikul oli, oli lausa meeletu. Kana erinevas asendis ja olekus, riis, nuudlid, mingid muud lihad jne. See oli küll üks meeletult hea amps.
Sealt tulime siis jala Perthi ja nagu selgus, pank oli kinni juba. Käisime siis Vodafonis, et netipulk osta, aga viimasel tkel mõtlesime ümber ja läksime niisama jalutama. Keset linna oli mingi mees oma muusika püsti pannud ja tantsis seal ja tegi inimeste kulul nalja, päris hea entertainment oli see isegi. Pärast seda läksime ostsime endale jääjooki ja taas olemegi siin selles raamatukogus, kus kõik sai alguse...:D Igatahes, pole väga jaksanud kirjutada vahepeal, aga nüüd üritan rohkem. Iseasi millal ma selle postitatud saan:D
Olege tublid kõik!!:D

and...

Faaaak jeahhhhh!!! Sellist joppamist poleks küll uskunud, et meiega võib juhtuda. Tänane päev on lausa super olnud!!!! Nimelt on Perthis tulekus Royal Perth show, mis on nagu tivoli, farmerite ja mingite veel, ühine üritus, kus on meeletult rahvast, loomi ja muud põnevat. Kuna üks teine eestlane, Mart, meie hostelist, käis seal platsin eile ja sai tööd, siis mõtlesime, et lähme kah ja proovime täna.
Mart aitas meil rongipileti osta ja läksime Claremonti peatuses maha. Oli juba kaugelt näha hiiglaslikku okseratast ja muid kastikesi. Liikusime seal niisama ringi ja ma ikka üritasin koguaeg Rudot utsitada, et lähme räägime sellega ja teisega. Lõpuks leidsime mingi naise ja mu naiselik vaist tundist kohe, et see on see õige. Oli kah!!!:D Saime tööd ja alustame laupäeval!! Töö on 12h päevas, päeva eest saame umbes 150 dollarit ja lisaks sellele saame ka pärast seda showd nendega kaasa minna ja austraalias ringi trippida ja tööd teha ja...
See on ikka suurepärane võimalus!! Austraalia on ikka tõeline vedamiste maa. Kui oled õigel ajal õiges kohas võid saada kõik mida hing ihkab ja tekib tunne, et maailm kuulub sulle. Igatahes, kui naine küsis, kus me elame ja kuulis, et me maksame öö eest 60 dollarit, siis ta jahmatas ja pakkus meile elamist seal - karavanis. Ma olin nii õnnelik, et hakkasin nutma. Muidugi olime me nõus!! Elamine on tasuta. Mis tähendab, et meil läheb raha ainult söögile. Jeeee!!! Seega sõitsime linna tagasi, saime kahe päeva raha tagasi, pakkisime asjad ja tulime raamatukokku. Enne seda ma muidugi pidin helistama on töökohta, et ma ei saa enam tulla.
Mul on väga kahju, aga pidin valetama, sest need kreeklased on hullud ja kui ma oleks tõtt rääkinud, siis ei saaks ma nende päevade eest raha. Seega ütlesin, et mul oli õnnetus ja ma ei saa vähemalt kuu aega tööd teha. Leppisime nii kokku, et Raudo läheb homme rahale järgi.
Niih, nüüd lähme viime veel raha panka ja siis ongi minek.
Ah jaaa, ja paar pilti eilsest kah, kui ma enne tööd jalutamas käisin. Ilm on viimaks oleti hakanud ilusamaks minema!!!:D

 Paradiis:D

the best day... so far :D

Hommik oli nagu iga teine, v.a see, et täna magasime kella 11-ni. Eile õhtul vaatasime Avatari arvutist ja magama läksime mingi 1 aeg. Igatahes, läksime siis hommikul koos oma eestlasest tuttava Mardiga, kes eile just Royal Perth Show ajaks tööd oli saand, rongijaama, et ka ise show toimumiskohta minna ja uurida, et äkki saame tööd. Jõudsime siis kohale, vaatasime ringi, kuradi suur plats ikka, karusellid, igast putkad jne.

Nägime ühte vanamutikest, kelle käest küsisime, et äkki saame tööd ja ta ütles, et davai, saate. Ja siis küsis kohe, et kas me sooviks tööd ka peale royal showd teha. Perth Royal Show on mingi selline üritus, kus tulevad farmerid kokku ja näitavad loomi ja oma kasvatatud vilju jms. Kestab see 1.-8. oktoober. Tööd teeme 12 tundi päevas ja palk on ka päris kobe. Tädike hakkas meile pileteid andma, et me igapäev sisse saaksime ja kuidagi tuli  jutuks see, et kus me elame. Ütlesime, et hostelis ja et 60 taala on öö. Tädike oleks sellepeale kreepsu saand, rebis piletid käest ja ütles, et davai  lapsed, nüüd jääte siia elama :D Ütles, et saate karavanis magada, esialgu nii, et keegi on veel samas ruumis, aga kardina saame oma voodi ja tema voodi 

vahele vms. Ja hiljem pidime oma karavani toa saama, juhhhhuuuuuuu. Küsis ka veel, et kas mul load on, ütlesin et on ja tädike rõõmustas kohe. Tõenäoliselt saan ise mingi pilliga mingi aeg sõitma ka hakata. Seda tööd pidi olema kas detsembrini või detsembri lõpuni. Päris hea, 2 months of free accommodation guaranteed.

Selle 2 kuu jooksul rändame ringi mööda Lääne-Austraaliat ja külastame erinevaid festivale. Suht lahe, pidi nii olema, et mingi 3 päeva teed tööd ja siis 3 päeva  naudid linna ja tsillid niisama ringi :P Töö peaks välja nägema nii, et müüme mingit nodi inimestele, teisisõnu võtame lollidelt raha ära :D Täna ajasime asjad korda juba, saime ettemakstud hosteliraha tagasi, homme lähen võtan Pireti tööjuurest seniteenitud palga ära. Ise ta kahjuks minna ei saa, kuna ainuke normaalne vabandus päevapealt töölt lahkumiseks oli valetada, et ta murdis jalaluu :D Niiet sellega on korras. Ise saatsin ka kirja Hungry Jacki ja vabandasin, et neid üle lasin. Ega mul tegelt eriti kahju ei ole küll, suht sitt  koht pidi olema. Nodi tundub kuidagi väga palju, pakkisime päris kaua ja andis ikka mahutada. Nüüd näeme välja nagu vandersellid, tossud ripuvad koti küljes, joped ja pusad  on kuidagi koti külge tõmmatud :D Hostelisse pidime ka natuke toitu jätma, kuna ei mahtunud lihtsalt kaasa. 

Aga nüüd tõenäoliselt selle 8 päeva jooksul netti ei jõua, homme võib-olla jõuab korra läbi hüpata, kui linna tuleme. 

Tsau. A seda ka, et kuradi palav on siin, 2 päeva lauspäike old ja õues ca 25 soojakraadi :)))

Negatiivsust kah pisut

Tuju on täiesti null täna ja see viha ja vimm on isegi suurem motivaator kirjutamiseks, kui head emotsioonid või tavaline päev. Ja ma tean, et ma ei tohiks siia vb halbu asju üldse kirjutada, aga selline on elu ja elus pole midagi roosilist.

Nimelt, mis mind meeletult morjendab on mu töö. Ma mõtlesin, et see on ainult esimese nädala asi, et ma end seal hästi ei tunne, aga vb pole ikka asi selles...?! See nn Kreeka restoran on avatud kuus päeva nädalas, v.a esmaspäev. Seal tehakse kebaabi ja muid erinevad kalaroogasid. Dessertideks on seal mingid kreeka erilised asjad, mida ma arvan, et paljud pole kuulnud kunagi. Nt kook nimega Baklava jne. Teised on nii keerulise nimega, et ma ei suuda neid isegi meenutada. Mõni kook on seal vitriini taga seisnud üle nädala ja nad müüvad seda ikka. On see normaalne?? Täna tegi üks naine kommentaari, et salat pole värske ja nõudis, et talt selle eest raha ei võetaks. Tal oli tuline õigus.

Ka eelmine nädalavahetus tuli kaebus näiteks mingite mereandide kohta, et need olevat pahaks läinud. Ausalt öeldes ma ei imestaks kah. Ainuke asi mida ma seal süüa julgeks ongi vist kebaab, kuigi mine sa tea kui vanu asju sinnagi sisse topitakse. Sellegi poolest näevad need suured mereandidest ja lihast koosnevad hiiglaslikud praed väga ahvatlevad välja, aga see on enam vähem sama nagu sa ei tea ka kunagi kusagil burgeri sööklas, mida või keda sinna vahele on veel lisatud, või kuidas see üldse valmistatud on??! Igatahes, kui ma eelmine nädal tööd alustasin, siis nädala sees avatakse see koht kell 5pm. Noo ja mina, kohusetundlik nagu ma olen, läksin alati ikka 5 minutit varem ja passisin umbes 15 minutit ukse taga, sest neil tundus aega küll olevat ja tööle ei kiirusta seal keegi.

Nädalavahetustel on see eelis, et see koht on juba lõunast avatud ja kui mina 5pm tööle lähen, siis on juba uksed lahti. Niih, mis veel siis. Ah jaa, see ülemus, kes mu tööle võttis on minimaalselt kohal, aga ta on väga lahe sell. Ja see boss, kes pea koguaeg kohal on, on sõna kõige otsesemas mõttes täielik M-U-N-N. Vabandan väljendi pärast, aga ta on seda ja mul ei ole isegi häbi seda öelda. Kõige vastikum ülemus, keda ma eales näinud olen. Esiteks on ta kreekast pärit, on elanud siin üle 12 aasta ja ta ei ole võimeline pm üldse inglise keelt kõnelema. Asjad, mida ta mulle öelda tahab, ütleb ta kas teiste kaudu või siis kui kedagi ei ole, üritab väga kalgilt ja üleolevalt mulle midagi purssida. Tema õnn, et ma nii tragi olen ja taipan juba ta poole sõna pealt, mida ta üritab öelda, aga ta ülbusel pole tõesti piire. Ja suhelda ta kah ei oska, ainult oma nõmedate kreeklastega.

Ah jaaa, ja siis see, mis mind kõige rohkem vihale ajab!!! Mille kuradi pärast pean mina alati esimesena koju minema. Kui pointless on mul üldse tööl käia, kui lähen 5 pm tööle ja kell 8.30 või 9 pm on mu tööpäev läbi ja ta tahab, et ma koju läheks. Esiteks, ei saagi ma siis õppida, et saada paremaks töötajaks ja olla rohkem talle meele järgi. Teiseks, ei teeni ma siis isegi nii palju, et oma krdi üüri maksta. Absurdne!!! See vast ajabki mind selle koha juures kõige rohkem närvi, et ma alustan nii hilja ja pean alati nii vara koju minema. Ah jaa, ja siis veel see kiiks või debiilsus, et kui tema vajutab kella, mis on pea igas köögis, et teenindajaid kutsuda, siis peavad kõik oma asjad enam-vähem maha viskama ja jooksma kohe uurima, et mida tal vaja on. Nagu mingid jooksukoerad. Ja kui sa ei lähe kohe või ei jõua esimese kellaga, siis on kuri karjas ja ta on oioi kui tige.

Niih, mis veel siis...ah jaa, millegi pärast on see vist igal pool nii, muidugi välja arvatud mu lemmik töökohas, aga töötajad kipuvad kaheks jagunema. Need, kes üritavad kõigiga suhelda, aidata ja läbi saada. Ja need, kes suhtlevad ainult teatud inimestega, kes ei kavatsegi sind aidata ega suunata ja kes on üldse veidrad (halvas mõttes). Nt on üks mees, Jarno, kes on tegelikult Šveitsist, aga on 10 aastat Aussis elanud ja räägib väga hästi keelt. Ta on väga jutukas ja alati üritab näpunäiteid anda ja selgitada asju, et kuidas ja mida tegema peab. Pühapäeval oli tööl ka üks meeletult lühikest kasvu india tüdruk, kes on pm ainuke, kellele isegi ütleb sõna Eesti midagi ja kes on samuti väga abivalmis ja selgitab ja rõõmuga. Ja siis see kehvem pool... Boss, siis kebaabi mees Niko, kes on ülbe ja üleolev ning suhtleb ainult nendega, keda ta teab... Siis on üks tüdruk, kellest ma pole veel täpselt aru saanud. Ta nagu üritab olla normaalne, aga on siiski ebanormaalne. Kädistab lambist töö ajal teise kebaabi tegijaga ja ka Nikoga ja ta pole just eriti aldis midagi seletama või selgitama.

See et ma seal kõige uuem olen, ei tähenda, et mulle võib lihtsalt peale astuda. Siin Perthi lähedal peaks olema üks kana vabrik, mida kõik eestlased kardavad kui tuld, et seal olevat halb perverdist ülemus jnejnejne. Ausalt, ma isegi ei usu, et see halvem on kui minu boss ja vähemalt ei lööda sind suvalisel ajal töölt minema, vaid sa teenid ikka koguaeg raha. Eks seal kohal ole kah miinuseid, aga nii see on. See kõik paneb mind mõtlema, et ma peaksin endale kas lisatööd kiirelt leidma või hoopis uue töökoha...Eks ma homme ürita otsida siis jälle pool päeva raamatukogus.

Niih, tänasest päevast midagi head kah siis...Hommikul ärgates saime kõne, et Raudo peaks homme kuhugi vestlusele minema, aga kuna number oli varjatud ja aadressist aru ei saanud, siis jääb see ära. Kella kümneks olime kokku leppinud vestluse hoopis Hungry Jackis ja järgmisest teisipäevast alustab Raudo kah tööd. Wiiii!!! Good!! Kahju muidugi, et nädala peab veel niisama passima, aga saame hakkama.

Mis mul muidugi veel närvi mustaks ajab, on see krdi ilm siin. Perth peaks teadaolevalt olema Austraalia kõige päikselisem linn. Eeee... on siis või?? Põhimõttelist on nii, et kui sa astud õue ja sul on vaja käia u 10 minutiline teekond, siis selle ajaga võivad meeletult kiirelt pilved kokku tulla ja sa võid saada sellise sahmaka kaela, et hoia ja keela. Ja ma olen juba siiralt tüdinud sellest krdi külmast ja vihmast siin. Ega ma selleks siia ei tulnud, et nautida kõike seda, mida ma eestis nii või naa saanud oleks.

Ah jaa, sellega seoses meenub mulle üks lahe seik eilsest. Otsustasime siis lõpuks pesu kah siin pesta. Kuna meil mõlemal on pm üks paar teksaseid ja üks pusa, siis oli natuke keeruline. Pesu ruumis on kaks masinat, mõlemad sellised USA omad, et pole harjunud ja värki, alguses nagu ei tulnud selle pealegi, et üks nendest võiks kuivati olla. Panime siis riided ilusti sisse ja pulbri kah. Viskasime masinasse 3 dollarit ja panime tööle. Masin oli juba üle viie minuti käinud, kui saime aru, et sinna vist vett sisse ei voola. Kutsusime oma sõbra taiwaanlase, kes ütles, et see on kuivati ja et me peaks riided sinna teise ikka panema. Faaak!!! See küll tore polnud. Ok, panime siis teise ja kogu rituaal algusest peale...pulber, mündid jne. Masin tööle ei hakanud. Eee...mis nüüd siis? Kutsusime Kristini, et see äkki oskab aidata. Lükkas mündid täiest jõust masinasse sisse ja oh ime, hakkas tööle!!:D

Ühesõnaga probleem oli selles, et meil polnud lihtsalt julgust seal nii kõvasti laamendada. Kui pesu oli pestud, panime selle õue rippuma, et mitte uuesti veel kord 3 dollarit maksta, et see kuivatis ära kuivatada. Vb oleks ikka pidanud??! Pärast seda kui pesu õue pannud olime, pidime ju toas istuma, sest riideid polnud. Ja arvake ära mis siis juhtus?? Ei kusagilt ilmusid meeletud pilved ja meie riided olid taas läbi loputatud, seda enam, et Raudol oli ju tänaseks teksaseid ja pusa vaja. Ok, otsustasin öösel need kaks asja tuppa tuua, et kas või niiskena neid selga oleks võimalik panna, mitte läbimärjana. Nii me siis täna läksimegi. Selgus aga tõsiasi, et seljas kuivavad riided kiiremini, kui nööril rippudes. Täna on riided ikka märjad, sest iga tunni tagant tuleb üks sahmakas vihma jälle. Eks ma pean siis paari asja kaupa neid tuppa tooma, et neid siin kuivatada.

Iseenesest on see päris naljakas, kuidas meiega alati sellised asjad juhtuvad, aga ma arvan, et tänaseks aitab kirjutamises. Niigi palju olen oma emotsioone siin juba välja elanud.

Cheers!!!

Palgapäev!!

Kiirelt läheb see aeg siin. Juba on nädal möödas ja asjad ei ole veel päris korras. Aga nagu aussid ütlevad: 'no worries':D
Käisin laupäeval ja pühapäeval tööl, need päevad olid isegi busy day-d. Seal töötab üks mees, kes on 10 aastat austraalias elanud ja on väga sõbralik. Lahe sell, seletas mulle igasugu asju ja tuli välja, et see on Perthi ainuke 'restoran', mis on nii kaua avatud. Sain isegi kiita:D
Nagu selgus, siis palka makstakse seal iga pühapäev, seega eile oli mu esimene palgapäev Austraalias. It feels good:D Raha polnud küll palju ja pean selle kohe selle nädala üüriks ära maksma, aga ikkagi, sel hetkel oli meeletult hea tunne, et olen midagi kasulikku suutnud teha ja võin endaga rahule jääda.
Täna käisime taas aussijobsis, et äkki on mingit farmitööd või midagi meile pakkuda, aga ei näkanud. Rohkem kei taha kirjutada kah...tuju läheb ära ja ilm on kah täna jälle mitte just kõige parem.

kängurujaht ja muu activity

okei, eile käisime jalutamas, pidi olema siinkandis üks saareke, kus elavad kängurud. kõndisime mingi 5 kilti AT LEAST, tuul oli päris kõva, aga ilm oli ilus. leidsime saare üles, saare keskel olid väiksed järved, kus sulistasid mingid linnud :D lahe. igatahes, oli mingi eraldatud ala, kus oli kõrge tara ümber ja sinna sisenedes pidigi kängurusid nägema. pmst inimeste ja kängude vahel midagi ei oleks tohtind ollagi, nad pidid seal saarel aasade peal niisama ringi hüppama, a hui. sittagi me ühtegi nägime, kõik olid mööda merd ära emigreerund või siis kilid olid nad maa alla ehmatand. ma arvan vähemalt, sest tundus, et seal pold kängurusid päris ammu old. 
paar pilti minu kängurust ka:

 vasakult: päike (loojuv), musu, perth

päikeseloojang oli päris pretty :D

perth on ka päris ilus linn, meenutab suurlinna isegi 

saime kängurud (keda seal polnud) vaadatud ja läksime tagasi koju, sõitsime esimest korda bussiga, kuigi ma ei tea miks. siin selline värk, et kesklinna bussid on tasuta ja sõidavad megatihti, on puhtad, korralikud ja uued. on 3 erinevat liini: blue, yellow ja red cat. 

perthi cultural centris on selline lahe lava, kus on suur ekraan ja 24/7 tuleb tümmi, trepi peal on lebokotid ja inimesed käivad tsillimas seal. täna vist algas perthi fashion festival ka, nüüd on teine selline ekraan ka üleval 500 meetrit eemal, kust tuleb laivis see, mis seal showl toimub. õnneks ei huvita eriti :D

enne kojuminekut hüppasime poest läbi ja ostsime ketsupit, 5 pudelit limonaadi (4 dollari eest 7,25 liitrit head limpsi, nigu sprite ja fanta=WIN) ja ube. 

söögitoas, tavalist einet valmistamas. makaronid keeduvorstiga :D vorst on vähemalt hea odav, COLES'i kilone keeduvorsti latt maksab 3,3 doltsi ehk mingi 2,3 euri äkki, mis pole sugugi kallis. see coles on üldse hea odav firma, need limonaadid on ka colesi omad ja kõlbavad juua küll.

saime ka oma pangakaardid kätte, juhhei! nüüd vaja oodata vaid tax-file numbrit, mis loodetavasti lähipäevadel saabub :)

jõime ka oma esimesed austraalia õlled, mida üks kutt, kellel oli vaja sotsialiseeruda, väga lahkelt kõigile jagas. pidi aussi parim õll olema, tema arust, oli päris hea isegi jah. õllid on muide sitaks kallid, poole liitriseid pudeleid veel näind ei ole, aint purke vist. selline keskmine väikses pudelis õlle maksab siin 3 dollarit tükk :)))))))

kella 1 aeg kuulsime oma ukse taga purjus backpackereid, kes rääkisid päris kõva häälega. ise me teistega eile juua ei viitsind, suht väsinud tunne oli, kuna vähemalt kümme kilti sai kõnnitud. hommikul saime aru, mida need jotad seal tegid, meie toa uksest veits eemal on peldik ja pesuruum (eraldi) ja mõlema ukseesised olid läbipaistva teibiga kinni tõmmatud. hommikul oli esimene mõte, et wtf :D hea, et öösel kusehäda ei tuld, muidu oleks kinni jäänd nagu kärbes võrku :D mida täis inimesed ikka välja ei mõtle. kella 4 aeg, kui neil pidu läbi sai, kuulsime, kuidas kõrvaltuppa 2 (või rohkem, ei saand täpselt aru) inimest sisse sadasid. läks veidi aega mööda ja keegi hakkas seal kõvasti lapsi tegema. no ikka väga kõvasti. päris jube oigamine käis, tundus, nagu keegi oleks sünnitama hakanud. piret ütles, et pigem nagu keegi oleks väga kõvasti enda sisse saanud. aga ma nii ropp ei ole. vahtisime siis lambist mingi tund aega lakke, kuna magama jääda oleks old võimatu. õnneks asi vaibus ja juba oligi hommik. tänasest päevast kirjutame äkki homme või siis õhtupoole, praegu küll enam ei viitsi :D 
tsau

some pic.

it's getting better!

Jeeei! Ma sain töö!! Vist:D
Eile oli mu esimene päev, mis oli nagu õppimispäev või sisseelamine vms. Töötan ühes Kreeka kohvikus kus tehakse ka kebaabi. Ma ei ole väga harjunud sellise 'take away or eat here' asjaga ja alguses olen suhteliselt skeptiline selle koha suhtes, aga eks ole näha mis saama hakkab. Seal on üks itaalia tüdruk, kes mulle enam vähem mingid põhi asjad ära seletas. Siis on kreeklane ja portugali tüdruk, kes valmistavad kebaabi ja siis on chef, kes teeb kah süüa ja vaatab lihtsalt kurja pilguga ringi. Eile oli äärmiselt mitte busy õhtu ja ma sain ainult paar lauda teenindada. Kui ma koju jõudsin, oli mul kuidagi paha tuju.
Ma ei tea millest see tingitud oli, aga see koht tekitas veidi tusatuju. Eks ma harjun. Kui esimese palga kätte saan ja saan vb midagi normaalset süüa lõpuks osta, siis ma arvatavasti saan aru, et see koht polegi nii halb töötamiseks. Kui Perthist üldisemalt rääkida, siis on siin täitsa hea elada. Linn pole meeletult suur, aga piisavalt suur. Kõik on enam-vähem käe-jala juures ja inimesed on tõesti lahked. Ma mõtlen just kohalikud austraalia inimesed, mitte mingid poole arulised pilukad, kes oma linna siia ehitada üritavad. Perthis nimelt kuulub üks linna osa ainult pilukatele ja seal on tõeline 'china town'. Ma pole ju rassist, aga neid on siin liiga palju.
Kui eilsest pöevast veel midagi mainida, siis hommikul otsustasin esimest korda ärgata esimese kellaga. Eelneval ööl jäime magama kell 5 hommikul, sest mul oli ilge rääkimise tuju. Suht raske oli hommikul ja Raudo ei suutnud üldse ärgata. Ma pesin mõned hilbud ära ja üritasin teda ikka ülesse ajada. Läksime taas raamatukokku ja üritasime tööd leida. Ilm oli meeletult sant eile. Vihma sadas vahelduva eduga. Umbes nii, et viis minutit sadas ja siis tuli isegi päike korra välja ja siis hakkas lambist selgest taevast uuesti sadama. Kummaline! Aga, kuna mul oli töö jaoks musti pükse vaja, pidime minema teise linna otsa, et suuremast ostukeskusest midagi odavamalt leida.
Sain püksid 10 dollariga, mis on meeletult odav, sest üldiselt enamikes poododes maksid püksid 39-50 dollarit. Joppas mul! Tagasi jalutades tundus tee pikka ja lühike samal aja. Suured majad tekitavad tunde, et midagi pole kaugel. Kõndisime päris kaua ja meeletu nälg oli kah juba kallal. Vihma tibutas vahelduva eduga endiselt. Käisime siis poest läbi ja ostsime makarone (1 dollar) ja magushapu kastme (2,01 dollarit), mis osutus kohutavaks ja mõlemal oli nii paha olla pärast paari ampsu, et me ei suutnud seda pm väga süüa isegi. Siis tuligi aeg mul tööle minna. Nagu iga uus asi, tekitas see mul veidi hirmu. Raudo saatis mu tööle. See koht avatakse nädala päevadel alles kell 5 õhtul
Ootasin siis seal ukse taga nii umbes 15 minutit, siis lasi kreeklane mind sisse ja küsis, mis mu nimi on. Vastasin et Piret. Ja nagu ikka, on kõigil esimene reaktsioon, et 'hmm...Pairet?!' Jep, i'm Pairet:D Ootasin seal veitsa aega ja siis tuli itaali tüdruk, kes mulle mõningaid asju näitas, enam vähem, et mis iga kord ära tuleb teha, kui tööle tuled. Kui ma eile olin temaga koos alguses, siis täna olen ma üksi ja pean need asjad ise kõik ära tegema. Lauad katta ja midagi sellist. Pole just väga raske. Kõige hirmsam on see, kui mõtled, et ma ju oskan rääkida ja siis kui tahad midagi öelda, siis kuidagi ei taha need sõnad mu seest välja tulla. Aga väga koba ma kah pole.:D
Täna hommikuks sai Raudo kah ühe väikse tööotsa, läks koos kahe teise eesti poisiga mingeid asju kusagilt maha laadima. Mina tulin hommikul raamatukokku. Nüüd peaks tegutsema hakkama ja midagi hambaalla otsima ning siis viieks tööle miema:)

Busy day

Mõtlen koguaeg, et võiks paar pilti kah kuhugi ülesse panna juba, aga iga kord kui kuhugi netti jõuame, siis mul on jälle juhe kuhugi mujale jäänud. Mh, nagu praegu selgub, siis ma räägin ikkagi ainult Austraaliast:D
See on nii positiivne, et meil on iga päev lõbus... Ok, mitte küll koguaeg, sest vahepeal on tunne, et kõht läheb tühjaks ja siis tuleb paha tuju ja mossitamis tuju, aga uus algus on igas kohas ilmselt raske. Kõige hullem oli muidugi esimene samm. Ehk siis lennujaamast linna pääsemine ja voodi leidmine.
Aga tundub, et tuntud ütlus, et Aussid on meeletult sõbralikud, peab paika! Loomulikult oli meeletu torm tol päeval, kui meie saabusime, ja mul tekkis juba väike hirm, et jääme üheks ööks parem lennujaama. Tukkusime siis seal, kuni õues läks natuke valgemaks ja korraks lakkas ka vihm ja tuul.
Helistasin ühte hostelisse ja teise ja teisega näkkas. Näkkas sõna kõige otsesemas mõttes. Siin on kõik mida vaja ju. Voodid on isegi liiga suured. Sõbralikud eestlase, ok...mõned ka vähem sõbralikud, aga vb nad lihtsalt üritavad sellised karmid välja näha. Meeletult on muidugi pilukaid ja ka tööd otsides käib täielik diskrimineerimine.
Nimelt läksin täna ühte restosse CV-d viima ja selle peale ütles mulle üks pilunägu, et nad võtavad tööle ainult asiaate. Eee??? Mis mõttes nagu? Aga noh, mis mul ikka üle jäi. Ma ei hakanud ju ometi nendega seal vaidlema, et mis vahet on inimestel, kellel on normaalsed silmad ja kellel on pilukil.
Kui kõik muu tundub ok, siis ainuke mure on see, et raha kaob kuidagi imeväel ja tekib juba hirm küll, et kui tööd ei saa, mis siis saab. Ma tean, et oleme ainult kaks päeva siin olnud, aga ma ju paanitsen alati. Mis on muidugi totter ja naljakas, aga samas meie suhtes praegu väga mõistlik on see, et me ei luba endale pm peale nuudlite ja vorstisaia hetkel midagi.
Vähemalt mitte enne kui töö olemas. Nii ongi, lähme poodi ja teame, et me ei saa endale nagunii mitte midagi lubada, seega ei tasu midagi vaadata. Täna oli üldse erand, et endale saia lubasime, mis nagunii kõhtu ei täida. Ja õhtul ostsime ka 2 pakki krõpsu (4 dollarit) ja viis puelit limonaadi(4 dollarit) Siin on põhimõtteliselt kõigega nii, et on mingid soodukad ja mida rohkem ostad, seda sootsam tuleb.


Eilne õhtu läks edasi üldse nii, et kui Raudo oli oma blogimise lõpetanud, siis läksime me linna avastama. Muide siin läheb juba kell kuus või seitse pimedaks ka seda mitte lihtsalt pimedaks vaid kott pimedaks. Mis on aga selle linna pluss või ma kujutan isegi ette, et kogu austraalia linnade pluss, on see, et siin on kõik tänavad valgustatud. Absoluutselt kõik! Ja valgustus ei ole sugugi mitte hõredalt pandud.
Igatahes, me leidsime pimedas ülesse raamatukogu, mis küll täna selgus, et oli hoopis kõrval majas, siis kondasime niisama ja leidsime metroo ja kaubanduskeskuse, mis koosnes üle poole linnast. Meeletult ilus linn on ja mis eriti naljakas on see, et kui sa lähed järve- või jõe äärde või ma pole siiani veel täpselt aru saanud, mis asi see on, ning vaatad linna poole, siis tundub see justkui meeletult suur ja võimas linn. Kõik pilvelõhkujad ja muud vilkuvad majaksesed.
Kui minna aga kesklinna, siis on kõik majad tavalised, väiksed ja armsad. Meenutab pigem Rakveret vms. Eriti huvitav on muidugi see, kuidas see linna on kokku kasvanud. Suures ja väikesed majad nii lähestikku, ometigi nagu ka poleks...selline HUVITAV! Kui me eile öösel jalutasime oli endiselt meeletult tuuline ja veekogu ääres oli sihuke tunne, et tuul viib kohe minema. Täna on juba poole vaiksem ja linnas jalutades hakkas lausa palav.
Igatahes, meie õhtune rituaal on kolm kaardimängu ja siis tuttu.
Pidime täna hiljemalt pool üheksa ärkama, et varakult asju minna ajama. Eeee...sellest ei tulnud küll midagi välja. Põõnasime raulikult veerant üheteistkümneni ja siis läks kuidagi kiireks. Või samas nagu ei läinud kah. Panime rahulikult riidesse ja läksime alla nuudleid tegema. Samal ajal, kui me sõime, üritasin veel kasulikku infi eesti poistest välja pigistada. Kuid nagu hiljem selgus, tegime me kõik ristivastupidi. Läksime linna ja alustasime kohe telefoni numbri tegemisest, sest teatavasti selleta siin hakkama ei saa, kuigi ma ise küll helistada ei plaani.
Igatahes meie praegune uus nr on 0420 949 656 (Vodafone). Maksma läks 22 dollarit. Nii pärast seda teatavasti ei saa ka ilma TAX file numbrita siin riigis kuidagi hakkama ja selle asutuse leidmisega läks juba palju keerulisemaks, aga hakkama saime. Seal saime ühe neti aadressi ja selgus, et seda netis teha on väga easy. Jah, nii see ka oli. Läksime raamatukokku, et saada tasuta netti ja tegime seal selle ära. Raudo rääkis FB-s oma sõbraga, kes elavat Melbournis ja see soovitas meile panka, kus arve teha.
Seega järgmiseks oli plaan suunduda panka. Enne seda üritasime Einstein the secondiga printida mõlemale ka viis CV-d, et neid siis täna rõõmsalt jagada, ainuke mure on see, et enamik kohti on esmaspäeval suletud ja neid me jagada ei saanud.(kokku läks 2 dollarit). Nii, suundusime lõpuks panka. Kui Eestis on selline süsteem, et võtad numbri ja ootad, kuni sinu kord tuleb, siis siin on igal pool, Vodafoni asutuses, selline süsteem, et inimene võtab su uksel vastu, küsib su muret ja paneb su nime kirja. Pärast seda kutsub deller sind lausa nimepidi ja teenindus on muidugi full service ja exellent.
Pangas saime arve tehtud ja ka neti konto. Esialgu on meil ühine konto, aga kaks kaarti ja erinevad pinid, mis me saame kätte umbes nädala pärast. Neti panga sain kohe aktiveerida ja täitsa veider tunne on vaadata, et mul on Aussis konto, kuigi sealne jääk on 0 dollarit:D
Pärast panka läksime tagasi raamatukokku, et ma saaksin selle neti panga aktiveerida ja siis hakkas mul järsku paha, see oli vist sellest, et polnud ammu midagi söönud. Läksime enne koju minekut poest läbi ja ostsime 2 megasuurt rõstsaia (5 doltsi), 1kg vorsti (3,midagi peale dollarit), omast arust ostsime veel võid kah, aga see selgus lõpuks et oli hoopis kodujuust (3, miagi D-d) ja 500g juustu (3, midagi). Selleks korraks oli kõik. Viisime asjad koju, panime lihtsalt tuppa ja läksime teisele poole linna, lootuses, et saame kusagilt tööd küsida, aga noooo, enamus kohti olid suletud, vihma hakkas samada
ja üldse kõik tundus nii lootusetu, et mul läks tuju ikka täiega ära. Jäin lihtsalt vait ja me kõndisime kodu poole tagasi. Lõpuks saime süüa!!! Mmmmm, Raudo sõi 6 saia viilu ka mina 2. Pärast seda kobisime oma tuppa ja mul tuli ilge väsimus. Eks see oli, kui palju liigud, aga vähe sööd, siis tahad rohkem puhata. Jäin Raudo sülle magama, samal ajal, kui tema arvutis pelas. Ärkasin umbes tunni või kahe pärast. Ma ei teagi, kas ta äratas mind või ärkasin ise. Kell oli igayahes kaheksa saamas ja ilge isu oli millegi hea järele. Pood, siin meie lähedal kohe, ainult kaks maja on vahet, on avatud üheksani,
ja nii me käisimegi ja ostsime linomaadi ja krõpsu. Üks pakk ja pudel otsas, täna rohkem ei saa ja tohi. Diil on diil! Koristasime siis veitsa tuba, sest pärast siia saabusmist oleme asjad lihtsalt põrandale visanud, nüüd on juba veitsa korralikum. Mängisime võidu Solitaire, mille Raudo muidugi võitus, pärast viiekordset täis võitu. Siis läksime tavaliste kaartide peale üle ja õnn pöördus kohe minu suunas. Kuni lõpuks otsustasime magama kah jääda, aga mul kuidagi ei taha uni täna tulla. Muidkui vatran ja kirjutan, kirjutan ja vatran siin ja ei saa magama jäädud. Eks siis tuleb sundida!:D

around the world without bra

ok, malaisias lennukist välja astudes oleks vaja old nuga, et läbi õhu endale tee lennujaamani lõigata. lennujaamas vahtisime mingi 4 tundi, midagi head seal kohas küll ei old.
sõime seal mingit kiirtoitu, mingeid sitanuudleid ja pastat (tundus nagu pasta vähemalt). pärast tsillisime niisama, vaatasime, kuidas ühe muhamedi laps järest karjus ja lootsime, et 
tema meiega samale lennule ei tule. a nh, tuli ikka. lendasime jälle päris suure lennukiga ja see kammib, et jälle saime istuda kahekesi kolmel kohal, kuigi lennuk oli peaaegu silmini täis.
tegelt päris nii hull luck ei old, piletite peal oli meil piretiga 1 koht isegi vahet, ma pidanuks istuma keskmises reas ja ta äärmises, a piret rääkis oma pinginaabriga, kes oli mingi hindu eit ja 
ta oli kohe nõus kohad ära vahetama. lebosime seal terve lennu, piret magas ja ma vahtisin niisama ringi. :D varsti olimegi austraalias, lend jõudis pool tundi varem, seega kell 5 vahtisime lennujaamas.
turvakontrollid edukalt läbitud, jõudsime lennujaama ooteruumi ja selgus kurb tõsiasi, õues oli torm. räme padukas ja palmid tahtsid pooleks minna. :D 
viskasin pingile pikali, pea pireti süles ja proovisin magada, kuid edutult, i think. tegelt veits isegi sain magada ja peale mitut tundi vahtimist helistasime paari majutuskohta ja panime toad kinni. perthi
poole asusime teele kella 9.40-se bussiga, millega sõit läks maksma kokku 32 dollarit, a arvestades, et õues oli torm ja bussijuht meid meie majutuskoha (north lodge) juurde ära viis, ei tundundki see nii suur 
summa. oma hostelisse jõudes avastasime kohe uksepealt 2 eesti kutti, kes ootasid, et ülemus neid peale võtaks vms. sees maksime nädalaks ajaks arve ära, saime kahe voodiga toa, kokku nädal aega 300 dollarit.
kööki jõudes avastasime eest veel 2 eesti kutti, seega on eestlasi siin juba 6 :D kell 1 päeval läksime magama, ärkasime kell 8 ja sõime varem supermarketist ostetud nuudleid. praegu istume voodil, piret üritab CV-d
wordiga vormistada, a tal on NOT RESPONDING ees. irw. sööme küpsist, mille ostsime malaisiast ja joome apelsinimahla. päris mõnna oli ikka voodis magada üle mingi viie päeva. tahtsime õue minna tegelt veel, a sööma asudes kuulsime,
et õues on räme padukas. jälle. fuck the australian weather. aga ma vist hakkan nüüd oma cv-d koostama, kuhu mul midagi kirjutada pole ja loodan, et mõni lollpea mu millalgi tööle võtab :D piret just ütles, et enam vihma ei saja ja 
tahab õue minna. tsau :D