Tuju on täiesti null täna ja see viha ja vimm on isegi suurem motivaator kirjutamiseks, kui head emotsioonid või tavaline päev. Ja ma tean, et ma ei tohiks siia vb halbu asju üldse kirjutada, aga selline on elu ja elus pole midagi roosilist.
Nimelt, mis mind meeletult morjendab on mu töö. Ma mõtlesin, et see on ainult esimese nädala asi, et ma end seal hästi ei tunne, aga vb pole ikka asi selles...?! See nn Kreeka restoran on avatud kuus päeva nädalas, v.a esmaspäev. Seal tehakse kebaabi ja muid erinevad kalaroogasid. Dessertideks on seal mingid kreeka erilised asjad, mida ma arvan, et paljud pole kuulnud kunagi. Nt kook nimega Baklava jne. Teised on nii keerulise nimega, et ma ei suuda neid isegi meenutada. Mõni kook on seal vitriini taga seisnud üle nädala ja nad müüvad seda ikka. On see normaalne?? Täna tegi üks naine kommentaari, et salat pole värske ja nõudis, et talt selle eest raha ei võetaks. Tal oli tuline õigus.
Ka eelmine nädalavahetus tuli kaebus näiteks mingite mereandide kohta, et need olevat pahaks läinud. Ausalt öeldes ma ei imestaks kah. Ainuke asi mida ma seal süüa julgeks ongi vist kebaab, kuigi mine sa tea kui vanu asju sinnagi sisse topitakse. Sellegi poolest näevad need suured mereandidest ja lihast koosnevad hiiglaslikud praed väga ahvatlevad välja, aga see on enam vähem sama nagu sa ei tea ka kunagi kusagil burgeri sööklas, mida või keda sinna vahele on veel lisatud, või kuidas see üldse valmistatud on??! Igatahes, kui ma eelmine nädal tööd alustasin, siis nädala sees avatakse see koht kell 5pm. Noo ja mina, kohusetundlik nagu ma olen, läksin alati ikka 5 minutit varem ja passisin umbes 15 minutit ukse taga, sest neil tundus aega küll olevat ja tööle ei kiirusta seal keegi.
Nädalavahetustel on see eelis, et see koht on juba lõunast avatud ja kui mina 5pm tööle lähen, siis on juba uksed lahti. Niih, mis veel siis. Ah jaa, see ülemus, kes mu tööle võttis on minimaalselt kohal, aga ta on väga lahe sell. Ja see boss, kes pea koguaeg kohal on, on sõna kõige otsesemas mõttes täielik M-U-N-N. Vabandan väljendi pärast, aga ta on seda ja mul ei ole isegi häbi seda öelda. Kõige vastikum ülemus, keda ma eales näinud olen. Esiteks on ta kreekast pärit, on elanud siin üle 12 aasta ja ta ei ole võimeline pm üldse inglise keelt kõnelema. Asjad, mida ta mulle öelda tahab, ütleb ta kas teiste kaudu või siis kui kedagi ei ole, üritab väga kalgilt ja üleolevalt mulle midagi purssida. Tema õnn, et ma nii tragi olen ja taipan juba ta poole sõna pealt, mida ta üritab öelda, aga ta ülbusel pole tõesti piire. Ja suhelda ta kah ei oska, ainult oma nõmedate kreeklastega.
Ah jaaa, ja siis see, mis mind kõige rohkem vihale ajab!!! Mille kuradi pärast pean mina alati esimesena koju minema. Kui pointless on mul üldse tööl käia, kui lähen 5 pm tööle ja kell 8.30 või 9 pm on mu tööpäev läbi ja ta tahab, et ma koju läheks. Esiteks, ei saagi ma siis õppida, et saada paremaks töötajaks ja olla rohkem talle meele järgi. Teiseks, ei teeni ma siis isegi nii palju, et oma krdi üüri maksta. Absurdne!!! See vast ajabki mind selle koha juures kõige rohkem närvi, et ma alustan nii hilja ja pean alati nii vara koju minema. Ah jaa, ja siis veel see kiiks või debiilsus, et kui tema vajutab kella, mis on pea igas köögis, et teenindajaid kutsuda, siis peavad kõik oma asjad enam-vähem maha viskama ja jooksma kohe uurima, et mida tal vaja on. Nagu mingid jooksukoerad. Ja kui sa ei lähe kohe või ei jõua esimese kellaga, siis on kuri karjas ja ta on oioi kui tige.
Niih, mis veel siis...ah jaa, millegi pärast on see vist igal pool nii, muidugi välja arvatud mu lemmik töökohas, aga töötajad kipuvad kaheks jagunema. Need, kes üritavad kõigiga suhelda, aidata ja läbi saada. Ja need, kes suhtlevad ainult teatud inimestega, kes ei kavatsegi sind aidata ega suunata ja kes on üldse veidrad (halvas mõttes). Nt on üks mees, Jarno, kes on tegelikult Šveitsist, aga on 10 aastat Aussis elanud ja räägib väga hästi keelt. Ta on väga jutukas ja alati üritab näpunäiteid anda ja selgitada asju, et kuidas ja mida tegema peab. Pühapäeval oli tööl ka üks meeletult lühikest kasvu india tüdruk, kes on pm ainuke, kellele isegi ütleb sõna Eesti midagi ja kes on samuti väga abivalmis ja selgitab ja rõõmuga. Ja siis see kehvem pool... Boss, siis kebaabi mees Niko, kes on ülbe ja üleolev ning suhtleb ainult nendega, keda ta teab... Siis on üks tüdruk, kellest ma pole veel täpselt aru saanud. Ta nagu üritab olla normaalne, aga on siiski ebanormaalne. Kädistab lambist töö ajal teise kebaabi tegijaga ja ka Nikoga ja ta pole just eriti aldis midagi seletama või selgitama.
See et ma seal kõige uuem olen, ei tähenda, et mulle võib lihtsalt peale astuda. Siin Perthi lähedal peaks olema üks kana vabrik, mida kõik eestlased kardavad kui tuld, et seal olevat halb perverdist ülemus jnejnejne. Ausalt, ma isegi ei usu, et see halvem on kui minu boss ja vähemalt ei lööda sind suvalisel ajal töölt minema, vaid sa teenid ikka koguaeg raha. Eks seal kohal ole kah miinuseid, aga nii see on. See kõik paneb mind mõtlema, et ma peaksin endale kas lisatööd kiirelt leidma või hoopis uue töökoha...Eks ma homme ürita otsida siis jälle pool päeva raamatukogus.
Niih, tänasest päevast midagi head kah siis...Hommikul ärgates saime kõne, et Raudo peaks homme kuhugi vestlusele minema, aga kuna number oli varjatud ja aadressist aru ei saanud, siis jääb see ära. Kella kümneks olime kokku leppinud vestluse hoopis Hungry Jackis ja järgmisest teisipäevast alustab Raudo kah tööd. Wiiii!!! Good!! Kahju muidugi, et nädala peab veel niisama passima, aga saame hakkama.
Mis mul muidugi veel närvi mustaks ajab, on see krdi ilm siin. Perth peaks teadaolevalt olema Austraalia kõige päikselisem linn. Eeee... on siis või?? Põhimõttelist on nii, et kui sa astud õue ja sul on vaja käia u 10 minutiline teekond, siis selle ajaga võivad meeletult kiirelt pilved kokku tulla ja sa võid saada sellise sahmaka kaela, et hoia ja keela. Ja ma olen juba siiralt tüdinud sellest krdi külmast ja vihmast siin. Ega ma selleks siia ei tulnud, et nautida kõike seda, mida ma eestis nii või naa saanud oleks.
Ah jaa, sellega seoses meenub mulle üks lahe seik eilsest. Otsustasime siis lõpuks pesu kah siin pesta. Kuna meil mõlemal on pm üks paar teksaseid ja üks pusa, siis oli natuke keeruline. Pesu ruumis on kaks masinat, mõlemad sellised USA omad, et pole harjunud ja värki, alguses nagu ei tulnud selle pealegi, et üks nendest võiks kuivati olla. Panime siis riided ilusti sisse ja pulbri kah. Viskasime masinasse 3 dollarit ja panime tööle. Masin oli juba üle viie minuti käinud, kui saime aru, et sinna vist vett sisse ei voola. Kutsusime oma sõbra taiwaanlase, kes ütles, et see on kuivati ja et me peaks riided sinna teise ikka panema. Faaak!!! See küll tore polnud. Ok, panime siis teise ja kogu rituaal algusest peale...pulber, mündid jne. Masin tööle ei hakanud. Eee...mis nüüd siis? Kutsusime Kristini, et see äkki oskab aidata. Lükkas mündid täiest jõust masinasse sisse ja oh ime, hakkas tööle!!:D
Ühesõnaga probleem oli selles, et meil polnud lihtsalt julgust seal nii kõvasti laamendada. Kui pesu oli pestud, panime selle õue rippuma, et mitte uuesti veel kord 3 dollarit maksta, et see kuivatis ära kuivatada. Vb oleks ikka pidanud??! Pärast seda kui pesu õue pannud olime, pidime ju toas istuma, sest riideid polnud. Ja arvake ära mis siis juhtus?? Ei kusagilt ilmusid meeletud pilved ja meie riided olid taas läbi loputatud, seda enam, et Raudol oli ju tänaseks teksaseid ja pusa vaja. Ok, otsustasin öösel need kaks asja tuppa tuua, et kas või niiskena neid selga oleks võimalik panna, mitte läbimärjana. Nii me siis täna läksimegi. Selgus aga tõsiasi, et seljas kuivavad riided kiiremini, kui nööril rippudes. Täna on riided ikka märjad, sest iga tunni tagant tuleb üks sahmakas vihma jälle. Eks ma pean siis paari asja kaupa neid tuppa tooma, et neid siin kuivatada.
Iseenesest on see päris naljakas, kuidas meiega alati sellised asjad juhtuvad, aga ma arvan, et tänaseks aitab kirjutamises. Niigi palju olen oma emotsioone siin juba välja elanud.
Cheers!!!
No comments:
Post a Comment