Peaaegu Austraalias

Esimene päev(15.09.2011)
Fuck my life! Nagu arvata oli, pakkisime asjad ikka vahetult enne minekut. Kuna meil olid ainult käsipagasid, siis me palju asju ju kaasa võtta ei saanud.
Mu kott nägi välja umbes selline: Paar särki, seelik, lühikesed püksid, rätik, läpakas, laadija, tähtsad paberid, vedelikud(hügieen), pesu, juhtmed ja šoks. Kõik! Päris palju asju ju, et aastaks ära minna, aga samas mida mul ikka nii väga vaja on?
Niisiis, kell 11 sõitsime Rakverest välja ja veerand üks olime lennujaamas. Käisime veel viimast korda söömas, sest arvata oli, et nii pea me midagi toitvat süüa ei saa. Siis tuli lennujaama Joonas ja Mari ja varsti oligi aeg juba hüvasti jätta...
Edasi algas meie seiklus! Kui me turvaväravate järjekorras ootasime, tuli peale juba täielik õhin ja elevus. Raudol veelgi enam, sest ta pold enne lennukiga sõitnud. Kui turvaväravad olid läbitud, liikusime edasi ja meeletu mass liikus ikka samale lennule kuhu meie.
Ryanairi lend on odavlend ja ei tasu oodata mingit erilist luksust seal, aga teenindajad olid küll kõik toredad ja meil vedas täiega, et saime kolmeses pingis kahekesi istuda ja laiutada. Mõnna! Kui lennuk maandunud oli, polnud meil tegelikult õrna aimu kah, mis saama hakkab...
Lutoni lennujaamas pidime veel passi näitama ja pärast seda pidas meid kinni üks naine, kes hakkas mingeid totraid küsimusi küsima. Meil mõlemal oli tunne, et okou, nüüd meild küll riiki sisse ei lasta, et mingi kuri tädi küsib midagi ja saadab tagasi. Nii ei läinud...Küsimused olid tõesti totrad ja me pääsesime lennujaamast välja.
Esmane plaan oli siis see, et lähme Londonisse. Mulle vähemalt see mõte meeldis Pilet sinna maksis muidugi meeletult palju, aga mingis mõttes tasus isegi ära. Nägin taas Big Ben´i ja London Eyed ja veelgi enam, me käisime seal, kui oli juba pime. Valgustatult oli see veel kenam.
Kuna me rumalakesed muidugi ühtegi tuba enne ette midagi kinni endale ei pannud, siis pidime tänase öö magama pm lageda taeva all. Viimasel minutil otsustasime sõita Stanstedi lennujaama ja magada seal. Meil vedas jälle, jõudsime täpselt viimase bussi peale, mis jäi küll meeletult hiljaks, aga meil polnud kiiret kusagile.
Kui peaks kirjeldama nüüd ööd lennujaamas, siis seda iseloomustav sõna on HUVITAV?! Kohe kui lennujaama uksest sisse astusime, olid kõik kohad - põrandad, kapialused, silditagused - magavaid inimesi täis. Omg, niisiis, tegime paar tiisu lennujaamale peale, käisime ostsime ühe vee ja paki kommi ja kerisime siis kah ennast burksi putka leti äärde kerra.
Päris külm kivipõrand oli ja see muidugi raskendas magamist, aga kui korraks silmad kinni paned, siis oled kas või pool unes, aga unes sa oled. Magasime pool ööd seal, kivipõrandal. Täitsa seikleja tunne tuli peale. Poole öö pealt, läksid enamus pingid tühjaks ja me kolisime ümber pinkidele magama, mis olid pehmed ja palju paremad. Ainuke asi mille üle kurta, oligi see, et nii külmaks kiskus, muidu polnud häda miskit.
Kell kaheksa olime üleval, pesime hambad ja nüüd algab ootamine. Kahju muidugi, et siin netti ei saa, siis ei saa ka kedagi väga teavitada, kuidas meil hetkel läheb, aga kõik on korras.
Tahaks veel Stanstedi lennujaamast rääkida... Poleks arvanud esiteks, et see terve öö lahti on, see on ülimalt positiivne. Samamoodi on siin mõned poed öösel lahti ja ka WC on ülimalt korralik, siin on isegi pesemis võimalus. Milline luksus, sellest kohast saab nüüd paariks päevaks meie kodu.


Kolmas/neljas päev...13 tundi lennukis(17.09.2011)
Teine päev läks mitte midagi tehes, sest olime lennujaamas, aga ma ei tea miks ma siis ei kirjutanud kah.
Teiseks ööks olime leidnud endale juba parema kohakese lennujaamas, kus polnud nii palju rahvast ja saime arvuteid laadida jne. Vahtisime seal mitu filmi ära ja mingi aeg kerisime magama. Mina muidugi magasin juba ammu enne. Öösel kiskus jälle külmaks ja tänu sellele on mul nüüd väike nohu, aga pole hullu. Kui ma umbes nelja ajal ärkasin oli lennujaama meeletult rahvast täis, rohkem kui päeval kokku isegi. Mingi hetk läks jälle vaiksemaks ja terve lennujaam oli magavaid inimesi täis.
Hommik oli meil jälle kaheksa paiku. Käisime ostsime süüa ja ma läksin pesema. Pärast oli nii hea värske olla. Kuidagi kiirelt läks eilne päev lennujaamas üldse. Umbes kolme ajal liitus meiega Kaie ja nii me seal passisime. Kella kaheksa ajal õhtul, Londoni aja järgi hakkas meie check in. See läks libedalt, kuigi mina nagu alati paanitsesin seal. Saime lausa kõrvuti kohad ilma mingi lisatasuta ja kõik läks hästi. Turvaväravatest läbi ja juba olimegi hoopis teises maailmas, kui varasemad kaks päeva.
Niisiis, kell 23.15 Loondoni aja järgi pidi lennuk väljuma, aga selleks ajaks polnud kõik veel peale isegi jõudnud. Lennuk on võimas! Pole iialgi nii suure lennukiga sõitnud ja hoopis teine tunne on kah. Kui sõita väikse lennukiga väikseid otsi, siis õhtu tõusmine on juba meeletu rappumine, rääkimata siis veel taevas olemisest, aga suure lennukiga tõuseme nii aeglaselt ülesse, et ei tunne midagi ja lennu ajal ei saa aru isegi, et taevas oleme. Selline tunne nagu oleks ikka veel maa peal. Lennukis on kaks vahekäiku ja muidu on kolmesed read. Meie kõrvalt läks naine ära ja me saame jälle kahekesi laiutada siin.
Nüüdseks oleme umbes 9 tundi lennukis juba olnud ja vahelduva eduga magada üritanud. Kõige hullem polegi. Algul kartsin, et hakkab ullult külm, aga kõik ok siiamaani ok. Nägin lennuki aknast päikesetõusu. See oli meeletu vaatepilt, kirjeldamatu, selle eest võiks palju anda...Üks iseloomustav sõna seega: VÕRRATU! Eks varsti ole näha, mis KL-s saama hakkab. Seniks I´m out!:)