Friday, December 23, 2011
Wednesday, December 7, 2011
bushwalking
ostsime auto t2na. mitsubishi magna. lahe makk on sees. sony xplod. 3 liitrine v6 on ka. 1 silinder ei t88ta eriti vist. 1 piduriketas on ka v2he k6ver. loodame, et peab vastu. homme alustame trippi kusagile l6unasse. esimene peatus peaks olema donnybrook. 2rge siis muretsema hakake, kui midagi ei kuule meist. a kui mingi kuu aega pole midagi, siis v6ite muretseda. :D l2hme otsime nyyd campershopi, et autot tuunida. okitoki, tsauka, irw
Tuesday, December 6, 2011
Tere JÄLLE!"!:D
06.12.11(teisipäev)
Hmm...pole jälle väga ammu endast märku jõudnud anda. Nii mõnigi asi on vahepeal muutunud ja edasi liikunud.
Nagu selgus suudavad paljud inimesed jätta mulje, et nad on keegi, kes nad tegelikult pole. Ja mul ilmselgelt on soodumus just selliste otsa sattuda. Aga kui ei näeks selliseid ei saaks kunagi ka teada... Kui palju kurjust maailmas on?! Oeh!
Tegelikult polegi kõik nii halvasti läinud, kui arvata võiks. Tegelikult pole midagi veel väga halvasti läinud, sest kui istuda taas siin Perthi raamatukogus ja kirjutada seda blogi, siis kõik head ja halvad asjad millele ma tagasi mõtlen on tegelikult toredad, naljakad, kurvad, armsad jne. Aga selleks need ju ongi mälestused mis ei unune ja mida on hea kas või vanaduspõlves meenutada.
Vahepeal, pärast Wannerood liikusime edasi Osbourne parki ja seal oli meie viimane show. Ausalt öeldes ei suuda ma oma õnne ära taluda isegi. Mõelda vaid, et saime hakkama eluga sellises piinalaagris, kus pealtnäha tundus kõik nii tore ja sõbralik, samas sisemiselt olid need inimesed parajad ussid, mis ka lõppuks siiski välja lõi ja lisaks sellele oli elamine hullem kui loomavagunis ja... Asju on palju mille üle nuriseda ja mida kurta, aga kes seda crapi lugeda ikka jaksab...
Ühesõnaga, mul on siiralt hea meel, et need showd läbi said. Nüüdseks oleme suutnud juba mingisuguse auto jaoks raha säästa siin ja hetkel on käsil niivõrd kui võrd autootsingud. Täna helistasime isegi juba ühele ja homme läheme seda bussimoodi autot vaatama. Kui midagi õnge otsa saame, siis paneme siit punuma ja ei me ette tea, mis tulevik toob.
Eriti haige...ma lihtsalt ei saa sellest siia kirjutamata jätta, kuidas üks mees üle terve raamatukogu peeru paneb koguaeg ja sellest teist nägu kah ei tee. Haige:D
Õhhh!!!! Vihma hakkas jälle sadama. Täna on terve päeva juba äike olnud. Pole enam vihmaga harjunud, sest kaks kuud olen saanud päikest nautida. Meeletu padukas.
Ma ei teagi mida veel kirjutada. Nädal hostelis nüüd ja pühapäeval üks päevane tööots ja siis ehk minek. Eks anname teada.
Hmm...pole jälle väga ammu endast märku jõudnud anda. Nii mõnigi asi on vahepeal muutunud ja edasi liikunud.
Nagu selgus suudavad paljud inimesed jätta mulje, et nad on keegi, kes nad tegelikult pole. Ja mul ilmselgelt on soodumus just selliste otsa sattuda. Aga kui ei näeks selliseid ei saaks kunagi ka teada... Kui palju kurjust maailmas on?! Oeh!
Tegelikult polegi kõik nii halvasti läinud, kui arvata võiks. Tegelikult pole midagi veel väga halvasti läinud, sest kui istuda taas siin Perthi raamatukogus ja kirjutada seda blogi, siis kõik head ja halvad asjad millele ma tagasi mõtlen on tegelikult toredad, naljakad, kurvad, armsad jne. Aga selleks need ju ongi mälestused mis ei unune ja mida on hea kas või vanaduspõlves meenutada.
Vahepeal, pärast Wannerood liikusime edasi Osbourne parki ja seal oli meie viimane show. Ausalt öeldes ei suuda ma oma õnne ära taluda isegi. Mõelda vaid, et saime hakkama eluga sellises piinalaagris, kus pealtnäha tundus kõik nii tore ja sõbralik, samas sisemiselt olid need inimesed parajad ussid, mis ka lõppuks siiski välja lõi ja lisaks sellele oli elamine hullem kui loomavagunis ja... Asju on palju mille üle nuriseda ja mida kurta, aga kes seda crapi lugeda ikka jaksab...
Ühesõnaga, mul on siiralt hea meel, et need showd läbi said. Nüüdseks oleme suutnud juba mingisuguse auto jaoks raha säästa siin ja hetkel on käsil niivõrd kui võrd autootsingud. Täna helistasime isegi juba ühele ja homme läheme seda bussimoodi autot vaatama. Kui midagi õnge otsa saame, siis paneme siit punuma ja ei me ette tea, mis tulevik toob.
Eriti haige...ma lihtsalt ei saa sellest siia kirjutamata jätta, kuidas üks mees üle terve raamatukogu peeru paneb koguaeg ja sellest teist nägu kah ei tee. Haige:D
Õhhh!!!! Vihma hakkas jälle sadama. Täna on terve päeva juba äike olnud. Pole enam vihmaga harjunud, sest kaks kuud olen saanud päikest nautida. Meeletu padukas.
Ma ei teagi mida veel kirjutada. Nädal hostelis nüüd ja pühapäeval üks päevane tööots ja siis ehk minek. Eks anname teada.
Subscribe to:
Posts (Atom)