and...

Faaaak jeahhhhh!!! Sellist joppamist poleks küll uskunud, et meiega võib juhtuda. Tänane päev on lausa super olnud!!!! Nimelt on Perthis tulekus Royal Perth show, mis on nagu tivoli, farmerite ja mingite veel, ühine üritus, kus on meeletult rahvast, loomi ja muud põnevat. Kuna üks teine eestlane, Mart, meie hostelist, käis seal platsin eile ja sai tööd, siis mõtlesime, et lähme kah ja proovime täna.
Mart aitas meil rongipileti osta ja läksime Claremonti peatuses maha. Oli juba kaugelt näha hiiglaslikku okseratast ja muid kastikesi. Liikusime seal niisama ringi ja ma ikka üritasin koguaeg Rudot utsitada, et lähme räägime sellega ja teisega. Lõpuks leidsime mingi naise ja mu naiselik vaist tundist kohe, et see on see õige. Oli kah!!!:D Saime tööd ja alustame laupäeval!! Töö on 12h päevas, päeva eest saame umbes 150 dollarit ja lisaks sellele saame ka pärast seda showd nendega kaasa minna ja austraalias ringi trippida ja tööd teha ja...
See on ikka suurepärane võimalus!! Austraalia on ikka tõeline vedamiste maa. Kui oled õigel ajal õiges kohas võid saada kõik mida hing ihkab ja tekib tunne, et maailm kuulub sulle. Igatahes, kui naine küsis, kus me elame ja kuulis, et me maksame öö eest 60 dollarit, siis ta jahmatas ja pakkus meile elamist seal - karavanis. Ma olin nii õnnelik, et hakkasin nutma. Muidugi olime me nõus!! Elamine on tasuta. Mis tähendab, et meil läheb raha ainult söögile. Jeeee!!! Seega sõitsime linna tagasi, saime kahe päeva raha tagasi, pakkisime asjad ja tulime raamatukokku. Enne seda ma muidugi pidin helistama on töökohta, et ma ei saa enam tulla.
Mul on väga kahju, aga pidin valetama, sest need kreeklased on hullud ja kui ma oleks tõtt rääkinud, siis ei saaks ma nende päevade eest raha. Seega ütlesin, et mul oli õnnetus ja ma ei saa vähemalt kuu aega tööd teha. Leppisime nii kokku, et Raudo läheb homme rahale järgi.
Niih, nüüd lähme viime veel raha panka ja siis ongi minek.
Ah jaaa, ja paar pilti eilsest kah, kui ma enne tööd jalutamas käisin. Ilm on viimaks oleti hakanud ilusamaks minema!!!:D

 Paradiis:D

the best day... so far :D

Hommik oli nagu iga teine, v.a see, et täna magasime kella 11-ni. Eile õhtul vaatasime Avatari arvutist ja magama läksime mingi 1 aeg. Igatahes, läksime siis hommikul koos oma eestlasest tuttava Mardiga, kes eile just Royal Perth Show ajaks tööd oli saand, rongijaama, et ka ise show toimumiskohta minna ja uurida, et äkki saame tööd. Jõudsime siis kohale, vaatasime ringi, kuradi suur plats ikka, karusellid, igast putkad jne.

Nägime ühte vanamutikest, kelle käest küsisime, et äkki saame tööd ja ta ütles, et davai, saate. Ja siis küsis kohe, et kas me sooviks tööd ka peale royal showd teha. Perth Royal Show on mingi selline üritus, kus tulevad farmerid kokku ja näitavad loomi ja oma kasvatatud vilju jms. Kestab see 1.-8. oktoober. Tööd teeme 12 tundi päevas ja palk on ka päris kobe. Tädike hakkas meile pileteid andma, et me igapäev sisse saaksime ja kuidagi tuli  jutuks see, et kus me elame. Ütlesime, et hostelis ja et 60 taala on öö. Tädike oleks sellepeale kreepsu saand, rebis piletid käest ja ütles, et davai  lapsed, nüüd jääte siia elama :D Ütles, et saate karavanis magada, esialgu nii, et keegi on veel samas ruumis, aga kardina saame oma voodi ja tema voodi 

vahele vms. Ja hiljem pidime oma karavani toa saama, juhhhhuuuuuuu. Küsis ka veel, et kas mul load on, ütlesin et on ja tädike rõõmustas kohe. Tõenäoliselt saan ise mingi pilliga mingi aeg sõitma ka hakata. Seda tööd pidi olema kas detsembrini või detsembri lõpuni. Päris hea, 2 months of free accommodation guaranteed.

Selle 2 kuu jooksul rändame ringi mööda Lääne-Austraaliat ja külastame erinevaid festivale. Suht lahe, pidi nii olema, et mingi 3 päeva teed tööd ja siis 3 päeva  naudid linna ja tsillid niisama ringi :P Töö peaks välja nägema nii, et müüme mingit nodi inimestele, teisisõnu võtame lollidelt raha ära :D Täna ajasime asjad korda juba, saime ettemakstud hosteliraha tagasi, homme lähen võtan Pireti tööjuurest seniteenitud palga ära. Ise ta kahjuks minna ei saa, kuna ainuke normaalne vabandus päevapealt töölt lahkumiseks oli valetada, et ta murdis jalaluu :D Niiet sellega on korras. Ise saatsin ka kirja Hungry Jacki ja vabandasin, et neid üle lasin. Ega mul tegelt eriti kahju ei ole küll, suht sitt  koht pidi olema. Nodi tundub kuidagi väga palju, pakkisime päris kaua ja andis ikka mahutada. Nüüd näeme välja nagu vandersellid, tossud ripuvad koti küljes, joped ja pusad  on kuidagi koti külge tõmmatud :D Hostelisse pidime ka natuke toitu jätma, kuna ei mahtunud lihtsalt kaasa. 

Aga nüüd tõenäoliselt selle 8 päeva jooksul netti ei jõua, homme võib-olla jõuab korra läbi hüpata, kui linna tuleme. 

Tsau. A seda ka, et kuradi palav on siin, 2 päeva lauspäike old ja õues ca 25 soojakraadi :)))

Negatiivsust kah pisut

Tuju on täiesti null täna ja see viha ja vimm on isegi suurem motivaator kirjutamiseks, kui head emotsioonid või tavaline päev. Ja ma tean, et ma ei tohiks siia vb halbu asju üldse kirjutada, aga selline on elu ja elus pole midagi roosilist.

Nimelt, mis mind meeletult morjendab on mu töö. Ma mõtlesin, et see on ainult esimese nädala asi, et ma end seal hästi ei tunne, aga vb pole ikka asi selles...?! See nn Kreeka restoran on avatud kuus päeva nädalas, v.a esmaspäev. Seal tehakse kebaabi ja muid erinevad kalaroogasid. Dessertideks on seal mingid kreeka erilised asjad, mida ma arvan, et paljud pole kuulnud kunagi. Nt kook nimega Baklava jne. Teised on nii keerulise nimega, et ma ei suuda neid isegi meenutada. Mõni kook on seal vitriini taga seisnud üle nädala ja nad müüvad seda ikka. On see normaalne?? Täna tegi üks naine kommentaari, et salat pole värske ja nõudis, et talt selle eest raha ei võetaks. Tal oli tuline õigus.

Ka eelmine nädalavahetus tuli kaebus näiteks mingite mereandide kohta, et need olevat pahaks läinud. Ausalt öeldes ma ei imestaks kah. Ainuke asi mida ma seal süüa julgeks ongi vist kebaab, kuigi mine sa tea kui vanu asju sinnagi sisse topitakse. Sellegi poolest näevad need suured mereandidest ja lihast koosnevad hiiglaslikud praed väga ahvatlevad välja, aga see on enam vähem sama nagu sa ei tea ka kunagi kusagil burgeri sööklas, mida või keda sinna vahele on veel lisatud, või kuidas see üldse valmistatud on??! Igatahes, kui ma eelmine nädal tööd alustasin, siis nädala sees avatakse see koht kell 5pm. Noo ja mina, kohusetundlik nagu ma olen, läksin alati ikka 5 minutit varem ja passisin umbes 15 minutit ukse taga, sest neil tundus aega küll olevat ja tööle ei kiirusta seal keegi.

Nädalavahetustel on see eelis, et see koht on juba lõunast avatud ja kui mina 5pm tööle lähen, siis on juba uksed lahti. Niih, mis veel siis. Ah jaa, see ülemus, kes mu tööle võttis on minimaalselt kohal, aga ta on väga lahe sell. Ja see boss, kes pea koguaeg kohal on, on sõna kõige otsesemas mõttes täielik M-U-N-N. Vabandan väljendi pärast, aga ta on seda ja mul ei ole isegi häbi seda öelda. Kõige vastikum ülemus, keda ma eales näinud olen. Esiteks on ta kreekast pärit, on elanud siin üle 12 aasta ja ta ei ole võimeline pm üldse inglise keelt kõnelema. Asjad, mida ta mulle öelda tahab, ütleb ta kas teiste kaudu või siis kui kedagi ei ole, üritab väga kalgilt ja üleolevalt mulle midagi purssida. Tema õnn, et ma nii tragi olen ja taipan juba ta poole sõna pealt, mida ta üritab öelda, aga ta ülbusel pole tõesti piire. Ja suhelda ta kah ei oska, ainult oma nõmedate kreeklastega.

Ah jaaa, ja siis see, mis mind kõige rohkem vihale ajab!!! Mille kuradi pärast pean mina alati esimesena koju minema. Kui pointless on mul üldse tööl käia, kui lähen 5 pm tööle ja kell 8.30 või 9 pm on mu tööpäev läbi ja ta tahab, et ma koju läheks. Esiteks, ei saagi ma siis õppida, et saada paremaks töötajaks ja olla rohkem talle meele järgi. Teiseks, ei teeni ma siis isegi nii palju, et oma krdi üüri maksta. Absurdne!!! See vast ajabki mind selle koha juures kõige rohkem närvi, et ma alustan nii hilja ja pean alati nii vara koju minema. Ah jaa, ja siis veel see kiiks või debiilsus, et kui tema vajutab kella, mis on pea igas köögis, et teenindajaid kutsuda, siis peavad kõik oma asjad enam-vähem maha viskama ja jooksma kohe uurima, et mida tal vaja on. Nagu mingid jooksukoerad. Ja kui sa ei lähe kohe või ei jõua esimese kellaga, siis on kuri karjas ja ta on oioi kui tige.

Niih, mis veel siis...ah jaa, millegi pärast on see vist igal pool nii, muidugi välja arvatud mu lemmik töökohas, aga töötajad kipuvad kaheks jagunema. Need, kes üritavad kõigiga suhelda, aidata ja läbi saada. Ja need, kes suhtlevad ainult teatud inimestega, kes ei kavatsegi sind aidata ega suunata ja kes on üldse veidrad (halvas mõttes). Nt on üks mees, Jarno, kes on tegelikult Šveitsist, aga on 10 aastat Aussis elanud ja räägib väga hästi keelt. Ta on väga jutukas ja alati üritab näpunäiteid anda ja selgitada asju, et kuidas ja mida tegema peab. Pühapäeval oli tööl ka üks meeletult lühikest kasvu india tüdruk, kes on pm ainuke, kellele isegi ütleb sõna Eesti midagi ja kes on samuti väga abivalmis ja selgitab ja rõõmuga. Ja siis see kehvem pool... Boss, siis kebaabi mees Niko, kes on ülbe ja üleolev ning suhtleb ainult nendega, keda ta teab... Siis on üks tüdruk, kellest ma pole veel täpselt aru saanud. Ta nagu üritab olla normaalne, aga on siiski ebanormaalne. Kädistab lambist töö ajal teise kebaabi tegijaga ja ka Nikoga ja ta pole just eriti aldis midagi seletama või selgitama.

See et ma seal kõige uuem olen, ei tähenda, et mulle võib lihtsalt peale astuda. Siin Perthi lähedal peaks olema üks kana vabrik, mida kõik eestlased kardavad kui tuld, et seal olevat halb perverdist ülemus jnejnejne. Ausalt, ma isegi ei usu, et see halvem on kui minu boss ja vähemalt ei lööda sind suvalisel ajal töölt minema, vaid sa teenid ikka koguaeg raha. Eks seal kohal ole kah miinuseid, aga nii see on. See kõik paneb mind mõtlema, et ma peaksin endale kas lisatööd kiirelt leidma või hoopis uue töökoha...Eks ma homme ürita otsida siis jälle pool päeva raamatukogus.

Niih, tänasest päevast midagi head kah siis...Hommikul ärgates saime kõne, et Raudo peaks homme kuhugi vestlusele minema, aga kuna number oli varjatud ja aadressist aru ei saanud, siis jääb see ära. Kella kümneks olime kokku leppinud vestluse hoopis Hungry Jackis ja järgmisest teisipäevast alustab Raudo kah tööd. Wiiii!!! Good!! Kahju muidugi, et nädala peab veel niisama passima, aga saame hakkama.

Mis mul muidugi veel närvi mustaks ajab, on see krdi ilm siin. Perth peaks teadaolevalt olema Austraalia kõige päikselisem linn. Eeee... on siis või?? Põhimõttelist on nii, et kui sa astud õue ja sul on vaja käia u 10 minutiline teekond, siis selle ajaga võivad meeletult kiirelt pilved kokku tulla ja sa võid saada sellise sahmaka kaela, et hoia ja keela. Ja ma olen juba siiralt tüdinud sellest krdi külmast ja vihmast siin. Ega ma selleks siia ei tulnud, et nautida kõike seda, mida ma eestis nii või naa saanud oleks.

Ah jaa, sellega seoses meenub mulle üks lahe seik eilsest. Otsustasime siis lõpuks pesu kah siin pesta. Kuna meil mõlemal on pm üks paar teksaseid ja üks pusa, siis oli natuke keeruline. Pesu ruumis on kaks masinat, mõlemad sellised USA omad, et pole harjunud ja värki, alguses nagu ei tulnud selle pealegi, et üks nendest võiks kuivati olla. Panime siis riided ilusti sisse ja pulbri kah. Viskasime masinasse 3 dollarit ja panime tööle. Masin oli juba üle viie minuti käinud, kui saime aru, et sinna vist vett sisse ei voola. Kutsusime oma sõbra taiwaanlase, kes ütles, et see on kuivati ja et me peaks riided sinna teise ikka panema. Faaak!!! See küll tore polnud. Ok, panime siis teise ja kogu rituaal algusest peale...pulber, mündid jne. Masin tööle ei hakanud. Eee...mis nüüd siis? Kutsusime Kristini, et see äkki oskab aidata. Lükkas mündid täiest jõust masinasse sisse ja oh ime, hakkas tööle!!:D

Ühesõnaga probleem oli selles, et meil polnud lihtsalt julgust seal nii kõvasti laamendada. Kui pesu oli pestud, panime selle õue rippuma, et mitte uuesti veel kord 3 dollarit maksta, et see kuivatis ära kuivatada. Vb oleks ikka pidanud??! Pärast seda kui pesu õue pannud olime, pidime ju toas istuma, sest riideid polnud. Ja arvake ära mis siis juhtus?? Ei kusagilt ilmusid meeletud pilved ja meie riided olid taas läbi loputatud, seda enam, et Raudol oli ju tänaseks teksaseid ja pusa vaja. Ok, otsustasin öösel need kaks asja tuppa tuua, et kas või niiskena neid selga oleks võimalik panna, mitte läbimärjana. Nii me siis täna läksimegi. Selgus aga tõsiasi, et seljas kuivavad riided kiiremini, kui nööril rippudes. Täna on riided ikka märjad, sest iga tunni tagant tuleb üks sahmakas vihma jälle. Eks ma pean siis paari asja kaupa neid tuppa tooma, et neid siin kuivatada.

Iseenesest on see päris naljakas, kuidas meiega alati sellised asjad juhtuvad, aga ma arvan, et tänaseks aitab kirjutamises. Niigi palju olen oma emotsioone siin juba välja elanud.

Cheers!!!

Palgapäev!!

Kiirelt läheb see aeg siin. Juba on nädal möödas ja asjad ei ole veel päris korras. Aga nagu aussid ütlevad: 'no worries':D
Käisin laupäeval ja pühapäeval tööl, need päevad olid isegi busy day-d. Seal töötab üks mees, kes on 10 aastat austraalias elanud ja on väga sõbralik. Lahe sell, seletas mulle igasugu asju ja tuli välja, et see on Perthi ainuke 'restoran', mis on nii kaua avatud. Sain isegi kiita:D
Nagu selgus, siis palka makstakse seal iga pühapäev, seega eile oli mu esimene palgapäev Austraalias. It feels good:D Raha polnud küll palju ja pean selle kohe selle nädala üüriks ära maksma, aga ikkagi, sel hetkel oli meeletult hea tunne, et olen midagi kasulikku suutnud teha ja võin endaga rahule jääda.
Täna käisime taas aussijobsis, et äkki on mingit farmitööd või midagi meile pakkuda, aga ei näkanud. Rohkem kei taha kirjutada kah...tuju läheb ära ja ilm on kah täna jälle mitte just kõige parem.

kängurujaht ja muu activity

okei, eile käisime jalutamas, pidi olema siinkandis üks saareke, kus elavad kängurud. kõndisime mingi 5 kilti AT LEAST, tuul oli päris kõva, aga ilm oli ilus. leidsime saare üles, saare keskel olid väiksed järved, kus sulistasid mingid linnud :D lahe. igatahes, oli mingi eraldatud ala, kus oli kõrge tara ümber ja sinna sisenedes pidigi kängurusid nägema. pmst inimeste ja kängude vahel midagi ei oleks tohtind ollagi, nad pidid seal saarel aasade peal niisama ringi hüppama, a hui. sittagi me ühtegi nägime, kõik olid mööda merd ära emigreerund või siis kilid olid nad maa alla ehmatand. ma arvan vähemalt, sest tundus, et seal pold kängurusid päris ammu old. 
paar pilti minu kängurust ka:

 vasakult: päike (loojuv), musu, perth

päikeseloojang oli päris pretty :D

perth on ka päris ilus linn, meenutab suurlinna isegi 

saime kängurud (keda seal polnud) vaadatud ja läksime tagasi koju, sõitsime esimest korda bussiga, kuigi ma ei tea miks. siin selline värk, et kesklinna bussid on tasuta ja sõidavad megatihti, on puhtad, korralikud ja uued. on 3 erinevat liini: blue, yellow ja red cat. 

perthi cultural centris on selline lahe lava, kus on suur ekraan ja 24/7 tuleb tümmi, trepi peal on lebokotid ja inimesed käivad tsillimas seal. täna vist algas perthi fashion festival ka, nüüd on teine selline ekraan ka üleval 500 meetrit eemal, kust tuleb laivis see, mis seal showl toimub. õnneks ei huvita eriti :D

enne kojuminekut hüppasime poest läbi ja ostsime ketsupit, 5 pudelit limonaadi (4 dollari eest 7,25 liitrit head limpsi, nigu sprite ja fanta=WIN) ja ube. 

söögitoas, tavalist einet valmistamas. makaronid keeduvorstiga :D vorst on vähemalt hea odav, COLES'i kilone keeduvorsti latt maksab 3,3 doltsi ehk mingi 2,3 euri äkki, mis pole sugugi kallis. see coles on üldse hea odav firma, need limonaadid on ka colesi omad ja kõlbavad juua küll.

saime ka oma pangakaardid kätte, juhhei! nüüd vaja oodata vaid tax-file numbrit, mis loodetavasti lähipäevadel saabub :)

jõime ka oma esimesed austraalia õlled, mida üks kutt, kellel oli vaja sotsialiseeruda, väga lahkelt kõigile jagas. pidi aussi parim õll olema, tema arust, oli päris hea isegi jah. õllid on muide sitaks kallid, poole liitriseid pudeleid veel näind ei ole, aint purke vist. selline keskmine väikses pudelis õlle maksab siin 3 dollarit tükk :)))))))

kella 1 aeg kuulsime oma ukse taga purjus backpackereid, kes rääkisid päris kõva häälega. ise me teistega eile juua ei viitsind, suht väsinud tunne oli, kuna vähemalt kümme kilti sai kõnnitud. hommikul saime aru, mida need jotad seal tegid, meie toa uksest veits eemal on peldik ja pesuruum (eraldi) ja mõlema ukseesised olid läbipaistva teibiga kinni tõmmatud. hommikul oli esimene mõte, et wtf :D hea, et öösel kusehäda ei tuld, muidu oleks kinni jäänd nagu kärbes võrku :D mida täis inimesed ikka välja ei mõtle. kella 4 aeg, kui neil pidu läbi sai, kuulsime, kuidas kõrvaltuppa 2 (või rohkem, ei saand täpselt aru) inimest sisse sadasid. läks veidi aega mööda ja keegi hakkas seal kõvasti lapsi tegema. no ikka väga kõvasti. päris jube oigamine käis, tundus, nagu keegi oleks sünnitama hakanud. piret ütles, et pigem nagu keegi oleks väga kõvasti enda sisse saanud. aga ma nii ropp ei ole. vahtisime siis lambist mingi tund aega lakke, kuna magama jääda oleks old võimatu. õnneks asi vaibus ja juba oligi hommik. tänasest päevast kirjutame äkki homme või siis õhtupoole, praegu küll enam ei viitsi :D 
tsau

some pic.

it's getting better!

Jeeei! Ma sain töö!! Vist:D
Eile oli mu esimene päev, mis oli nagu õppimispäev või sisseelamine vms. Töötan ühes Kreeka kohvikus kus tehakse ka kebaabi. Ma ei ole väga harjunud sellise 'take away or eat here' asjaga ja alguses olen suhteliselt skeptiline selle koha suhtes, aga eks ole näha mis saama hakkab. Seal on üks itaalia tüdruk, kes mulle enam vähem mingid põhi asjad ära seletas. Siis on kreeklane ja portugali tüdruk, kes valmistavad kebaabi ja siis on chef, kes teeb kah süüa ja vaatab lihtsalt kurja pilguga ringi. Eile oli äärmiselt mitte busy õhtu ja ma sain ainult paar lauda teenindada. Kui ma koju jõudsin, oli mul kuidagi paha tuju.
Ma ei tea millest see tingitud oli, aga see koht tekitas veidi tusatuju. Eks ma harjun. Kui esimese palga kätte saan ja saan vb midagi normaalset süüa lõpuks osta, siis ma arvatavasti saan aru, et see koht polegi nii halb töötamiseks. Kui Perthist üldisemalt rääkida, siis on siin täitsa hea elada. Linn pole meeletult suur, aga piisavalt suur. Kõik on enam-vähem käe-jala juures ja inimesed on tõesti lahked. Ma mõtlen just kohalikud austraalia inimesed, mitte mingid poole arulised pilukad, kes oma linna siia ehitada üritavad. Perthis nimelt kuulub üks linna osa ainult pilukatele ja seal on tõeline 'china town'. Ma pole ju rassist, aga neid on siin liiga palju.
Kui eilsest pöevast veel midagi mainida, siis hommikul otsustasin esimest korda ärgata esimese kellaga. Eelneval ööl jäime magama kell 5 hommikul, sest mul oli ilge rääkimise tuju. Suht raske oli hommikul ja Raudo ei suutnud üldse ärgata. Ma pesin mõned hilbud ära ja üritasin teda ikka ülesse ajada. Läksime taas raamatukokku ja üritasime tööd leida. Ilm oli meeletult sant eile. Vihma sadas vahelduva eduga. Umbes nii, et viis minutit sadas ja siis tuli isegi päike korra välja ja siis hakkas lambist selgest taevast uuesti sadama. Kummaline! Aga, kuna mul oli töö jaoks musti pükse vaja, pidime minema teise linna otsa, et suuremast ostukeskusest midagi odavamalt leida.
Sain püksid 10 dollariga, mis on meeletult odav, sest üldiselt enamikes poododes maksid püksid 39-50 dollarit. Joppas mul! Tagasi jalutades tundus tee pikka ja lühike samal aja. Suured majad tekitavad tunde, et midagi pole kaugel. Kõndisime päris kaua ja meeletu nälg oli kah juba kallal. Vihma tibutas vahelduva eduga endiselt. Käisime siis poest läbi ja ostsime makarone (1 dollar) ja magushapu kastme (2,01 dollarit), mis osutus kohutavaks ja mõlemal oli nii paha olla pärast paari ampsu, et me ei suutnud seda pm väga süüa isegi. Siis tuligi aeg mul tööle minna. Nagu iga uus asi, tekitas see mul veidi hirmu. Raudo saatis mu tööle. See koht avatakse nädala päevadel alles kell 5 õhtul
Ootasin siis seal ukse taga nii umbes 15 minutit, siis lasi kreeklane mind sisse ja küsis, mis mu nimi on. Vastasin et Piret. Ja nagu ikka, on kõigil esimene reaktsioon, et 'hmm...Pairet?!' Jep, i'm Pairet:D Ootasin seal veitsa aega ja siis tuli itaali tüdruk, kes mulle mõningaid asju näitas, enam vähem, et mis iga kord ära tuleb teha, kui tööle tuled. Kui ma eile olin temaga koos alguses, siis täna olen ma üksi ja pean need asjad ise kõik ära tegema. Lauad katta ja midagi sellist. Pole just väga raske. Kõige hirmsam on see, kui mõtled, et ma ju oskan rääkida ja siis kui tahad midagi öelda, siis kuidagi ei taha need sõnad mu seest välja tulla. Aga väga koba ma kah pole.:D
Täna hommikuks sai Raudo kah ühe väikse tööotsa, läks koos kahe teise eesti poisiga mingeid asju kusagilt maha laadima. Mina tulin hommikul raamatukokku. Nüüd peaks tegutsema hakkama ja midagi hambaalla otsima ning siis viieks tööle miema:)

Busy day

Mõtlen koguaeg, et võiks paar pilti kah kuhugi ülesse panna juba, aga iga kord kui kuhugi netti jõuame, siis mul on jälle juhe kuhugi mujale jäänud. Mh, nagu praegu selgub, siis ma räägin ikkagi ainult Austraaliast:D
See on nii positiivne, et meil on iga päev lõbus... Ok, mitte küll koguaeg, sest vahepeal on tunne, et kõht läheb tühjaks ja siis tuleb paha tuju ja mossitamis tuju, aga uus algus on igas kohas ilmselt raske. Kõige hullem oli muidugi esimene samm. Ehk siis lennujaamast linna pääsemine ja voodi leidmine.
Aga tundub, et tuntud ütlus, et Aussid on meeletult sõbralikud, peab paika! Loomulikult oli meeletu torm tol päeval, kui meie saabusime, ja mul tekkis juba väike hirm, et jääme üheks ööks parem lennujaama. Tukkusime siis seal, kuni õues läks natuke valgemaks ja korraks lakkas ka vihm ja tuul.
Helistasin ühte hostelisse ja teise ja teisega näkkas. Näkkas sõna kõige otsesemas mõttes. Siin on kõik mida vaja ju. Voodid on isegi liiga suured. Sõbralikud eestlase, ok...mõned ka vähem sõbralikud, aga vb nad lihtsalt üritavad sellised karmid välja näha. Meeletult on muidugi pilukaid ja ka tööd otsides käib täielik diskrimineerimine.
Nimelt läksin täna ühte restosse CV-d viima ja selle peale ütles mulle üks pilunägu, et nad võtavad tööle ainult asiaate. Eee??? Mis mõttes nagu? Aga noh, mis mul ikka üle jäi. Ma ei hakanud ju ometi nendega seal vaidlema, et mis vahet on inimestel, kellel on normaalsed silmad ja kellel on pilukil.
Kui kõik muu tundub ok, siis ainuke mure on see, et raha kaob kuidagi imeväel ja tekib juba hirm küll, et kui tööd ei saa, mis siis saab. Ma tean, et oleme ainult kaks päeva siin olnud, aga ma ju paanitsen alati. Mis on muidugi totter ja naljakas, aga samas meie suhtes praegu väga mõistlik on see, et me ei luba endale pm peale nuudlite ja vorstisaia hetkel midagi.
Vähemalt mitte enne kui töö olemas. Nii ongi, lähme poodi ja teame, et me ei saa endale nagunii mitte midagi lubada, seega ei tasu midagi vaadata. Täna oli üldse erand, et endale saia lubasime, mis nagunii kõhtu ei täida. Ja õhtul ostsime ka 2 pakki krõpsu (4 dollarit) ja viis puelit limonaadi(4 dollarit) Siin on põhimõtteliselt kõigega nii, et on mingid soodukad ja mida rohkem ostad, seda sootsam tuleb.


Eilne õhtu läks edasi üldse nii, et kui Raudo oli oma blogimise lõpetanud, siis läksime me linna avastama. Muide siin läheb juba kell kuus või seitse pimedaks ka seda mitte lihtsalt pimedaks vaid kott pimedaks. Mis on aga selle linna pluss või ma kujutan isegi ette, et kogu austraalia linnade pluss, on see, et siin on kõik tänavad valgustatud. Absoluutselt kõik! Ja valgustus ei ole sugugi mitte hõredalt pandud.
Igatahes, me leidsime pimedas ülesse raamatukogu, mis küll täna selgus, et oli hoopis kõrval majas, siis kondasime niisama ja leidsime metroo ja kaubanduskeskuse, mis koosnes üle poole linnast. Meeletult ilus linn on ja mis eriti naljakas on see, et kui sa lähed järve- või jõe äärde või ma pole siiani veel täpselt aru saanud, mis asi see on, ning vaatad linna poole, siis tundub see justkui meeletult suur ja võimas linn. Kõik pilvelõhkujad ja muud vilkuvad majaksesed.
Kui minna aga kesklinna, siis on kõik majad tavalised, väiksed ja armsad. Meenutab pigem Rakveret vms. Eriti huvitav on muidugi see, kuidas see linna on kokku kasvanud. Suures ja väikesed majad nii lähestikku, ometigi nagu ka poleks...selline HUVITAV! Kui me eile öösel jalutasime oli endiselt meeletult tuuline ja veekogu ääres oli sihuke tunne, et tuul viib kohe minema. Täna on juba poole vaiksem ja linnas jalutades hakkas lausa palav.
Igatahes, meie õhtune rituaal on kolm kaardimängu ja siis tuttu.
Pidime täna hiljemalt pool üheksa ärkama, et varakult asju minna ajama. Eeee...sellest ei tulnud küll midagi välja. Põõnasime raulikult veerant üheteistkümneni ja siis läks kuidagi kiireks. Või samas nagu ei läinud kah. Panime rahulikult riidesse ja läksime alla nuudleid tegema. Samal ajal, kui me sõime, üritasin veel kasulikku infi eesti poistest välja pigistada. Kuid nagu hiljem selgus, tegime me kõik ristivastupidi. Läksime linna ja alustasime kohe telefoni numbri tegemisest, sest teatavasti selleta siin hakkama ei saa, kuigi ma ise küll helistada ei plaani.
Igatahes meie praegune uus nr on 0420 949 656 (Vodafone). Maksma läks 22 dollarit. Nii pärast seda teatavasti ei saa ka ilma TAX file numbrita siin riigis kuidagi hakkama ja selle asutuse leidmisega läks juba palju keerulisemaks, aga hakkama saime. Seal saime ühe neti aadressi ja selgus, et seda netis teha on väga easy. Jah, nii see ka oli. Läksime raamatukokku, et saada tasuta netti ja tegime seal selle ära. Raudo rääkis FB-s oma sõbraga, kes elavat Melbournis ja see soovitas meile panka, kus arve teha.
Seega järgmiseks oli plaan suunduda panka. Enne seda üritasime Einstein the secondiga printida mõlemale ka viis CV-d, et neid siis täna rõõmsalt jagada, ainuke mure on see, et enamik kohti on esmaspäeval suletud ja neid me jagada ei saanud.(kokku läks 2 dollarit). Nii, suundusime lõpuks panka. Kui Eestis on selline süsteem, et võtad numbri ja ootad, kuni sinu kord tuleb, siis siin on igal pool, Vodafoni asutuses, selline süsteem, et inimene võtab su uksel vastu, küsib su muret ja paneb su nime kirja. Pärast seda kutsub deller sind lausa nimepidi ja teenindus on muidugi full service ja exellent.
Pangas saime arve tehtud ja ka neti konto. Esialgu on meil ühine konto, aga kaks kaarti ja erinevad pinid, mis me saame kätte umbes nädala pärast. Neti panga sain kohe aktiveerida ja täitsa veider tunne on vaadata, et mul on Aussis konto, kuigi sealne jääk on 0 dollarit:D
Pärast panka läksime tagasi raamatukokku, et ma saaksin selle neti panga aktiveerida ja siis hakkas mul järsku paha, see oli vist sellest, et polnud ammu midagi söönud. Läksime enne koju minekut poest läbi ja ostsime 2 megasuurt rõstsaia (5 doltsi), 1kg vorsti (3,midagi peale dollarit), omast arust ostsime veel võid kah, aga see selgus lõpuks et oli hoopis kodujuust (3, miagi D-d) ja 500g juustu (3, midagi). Selleks korraks oli kõik. Viisime asjad koju, panime lihtsalt tuppa ja läksime teisele poole linna, lootuses, et saame kusagilt tööd küsida, aga noooo, enamus kohti olid suletud, vihma hakkas samada
ja üldse kõik tundus nii lootusetu, et mul läks tuju ikka täiega ära. Jäin lihtsalt vait ja me kõndisime kodu poole tagasi. Lõpuks saime süüa!!! Mmmmm, Raudo sõi 6 saia viilu ka mina 2. Pärast seda kobisime oma tuppa ja mul tuli ilge väsimus. Eks see oli, kui palju liigud, aga vähe sööd, siis tahad rohkem puhata. Jäin Raudo sülle magama, samal ajal, kui tema arvutis pelas. Ärkasin umbes tunni või kahe pärast. Ma ei teagi, kas ta äratas mind või ärkasin ise. Kell oli igayahes kaheksa saamas ja ilge isu oli millegi hea järele. Pood, siin meie lähedal kohe, ainult kaks maja on vahet, on avatud üheksani,
ja nii me käisimegi ja ostsime linomaadi ja krõpsu. Üks pakk ja pudel otsas, täna rohkem ei saa ja tohi. Diil on diil! Koristasime siis veitsa tuba, sest pärast siia saabusmist oleme asjad lihtsalt põrandale visanud, nüüd on juba veitsa korralikum. Mängisime võidu Solitaire, mille Raudo muidugi võitus, pärast viiekordset täis võitu. Siis läksime tavaliste kaartide peale üle ja õnn pöördus kohe minu suunas. Kuni lõpuks otsustasime magama kah jääda, aga mul kuidagi ei taha uni täna tulla. Muidkui vatran ja kirjutan, kirjutan ja vatran siin ja ei saa magama jäädud. Eks siis tuleb sundida!:D

around the world without bra

ok, malaisias lennukist välja astudes oleks vaja old nuga, et läbi õhu endale tee lennujaamani lõigata. lennujaamas vahtisime mingi 4 tundi, midagi head seal kohas küll ei old.
sõime seal mingit kiirtoitu, mingeid sitanuudleid ja pastat (tundus nagu pasta vähemalt). pärast tsillisime niisama, vaatasime, kuidas ühe muhamedi laps järest karjus ja lootsime, et 
tema meiega samale lennule ei tule. a nh, tuli ikka. lendasime jälle päris suure lennukiga ja see kammib, et jälle saime istuda kahekesi kolmel kohal, kuigi lennuk oli peaaegu silmini täis.
tegelt päris nii hull luck ei old, piletite peal oli meil piretiga 1 koht isegi vahet, ma pidanuks istuma keskmises reas ja ta äärmises, a piret rääkis oma pinginaabriga, kes oli mingi hindu eit ja 
ta oli kohe nõus kohad ära vahetama. lebosime seal terve lennu, piret magas ja ma vahtisin niisama ringi. :D varsti olimegi austraalias, lend jõudis pool tundi varem, seega kell 5 vahtisime lennujaamas.
turvakontrollid edukalt läbitud, jõudsime lennujaama ooteruumi ja selgus kurb tõsiasi, õues oli torm. räme padukas ja palmid tahtsid pooleks minna. :D 
viskasin pingile pikali, pea pireti süles ja proovisin magada, kuid edutult, i think. tegelt veits isegi sain magada ja peale mitut tundi vahtimist helistasime paari majutuskohta ja panime toad kinni. perthi
poole asusime teele kella 9.40-se bussiga, millega sõit läks maksma kokku 32 dollarit, a arvestades, et õues oli torm ja bussijuht meid meie majutuskoha (north lodge) juurde ära viis, ei tundundki see nii suur 
summa. oma hostelisse jõudes avastasime kohe uksepealt 2 eesti kutti, kes ootasid, et ülemus neid peale võtaks vms. sees maksime nädalaks ajaks arve ära, saime kahe voodiga toa, kokku nädal aega 300 dollarit.
kööki jõudes avastasime eest veel 2 eesti kutti, seega on eestlasi siin juba 6 :D kell 1 päeval läksime magama, ärkasime kell 8 ja sõime varem supermarketist ostetud nuudleid. praegu istume voodil, piret üritab CV-d
wordiga vormistada, a tal on NOT RESPONDING ees. irw. sööme küpsist, mille ostsime malaisiast ja joome apelsinimahla. päris mõnna oli ikka voodis magada üle mingi viie päeva. tahtsime õue minna tegelt veel, a sööma asudes kuulsime,
et õues on räme padukas. jälle. fuck the australian weather. aga ma vist hakkan nüüd oma cv-d koostama, kuhu mul midagi kirjutada pole ja loodan, et mõni lollpea mu millalgi tööle võtab :D piret just ütles, et enam vihma ei saja ja 
tahab õue minna. tsau :D

inception in my point of view

Esimest korrata lennata oli äge,  täiega. Kuid hetkel istudes hiiglaslikus AirAsia lennukis, mis on õhus old juba ca 8 tundi, hakkab see tüütuks muutuma. Eriti kui silmas pidada seda, et lennata on jäänud veel 5 tundi. Ongi paras aeg alustada oma blogikarjääriga vist :D
Lutoni lennujaama jõudes oli tunne hea ja tundus, et kõik läheb aina paremaks. Kuid ei, nii see kahjuks pold. Sõitsime bussiga Londonisse, 10 naela nägu. Buss sõitis mingi poolteist tundi, viimasel pooltunnil karjus tagaistmel mingi imik. Lihtsalt karjus. Pool tundi. Igatahes, kord bussist maha saades trampisime veidi ringi ja mõtlesime, et otsime öömaja. 
Seisime Victoria stationi juures ning kohe kui olime lahti jõudnud teha oma suure Londoni kaardi tõttas meile appi härjapõlvlane infopunktist. Küsisime siis temalt, et kas ta teab midagi ühe majutuskoha kohta, võttis siis oma iPhone 4'a taskust välja ja hakkas aga klõbistama ning selgus, et meie läheduses ühtegi selle firma majutuskohta pole. OK, pöördusime
mingi hotelli-info poole, kus olid mingid rätipead, kes eriti biiti ei jagand ja need ütlesid, et odavaim majutusvariant jääb kuskile 150 naela kanti. Ei tundund eriti ahvatlev :D Siis kõndisime ringi, tsekkisime Big Beni ja London Eye ja selle Notre Dame moodi kiriku üle, tegime paar pilti ja nägime sitaks palju sportlasi, tänavad olid lihtsalt täis inimesi, 
kes jooksid ning paljudel olid seljas kotid. WTF? Peale u 10 kildist jalgsimatka jõudsime tagasi Victoria stationi juurde ja mõtlesime siis, et poh, et veedame öö seal, kuigi see pandi vahepeal pea kaheks tunniks kinni. Mõeldud tehtud - järgmine hetk olin seal jaamas ühe metallpingi peal pikali ja püüdsin uinuda. Hui saingi. Tuju oli juba suht sitt, oli päris (loe: sitaks) külm ning siis tekkis idee veel vähe ringi vaadata.
Läksime vaatasime viimase Stanstedi suunduva bussi väljumisaega. Selgus, et viimane buss väljub 23.10 ja kella vaadates selgus kurb tõsiasi, et kell oli 23.09. Hetk hiljem märkasime jaamas, kuhu see buss saabuma pidi, oma tuttavat araablasest piletimüüjat, kes meile kohe kiiruga piletid müüs, öeldes veel, et tegelt ta peale 23.10-t enam pileteid ei müü. Juhhei, 9 naela nägu olidki piletid ostetud.
Bussisõit oli meeletult hea. Pole kunagi nii hästi ennast bussis tundnud. See oli ilmselt sellest, et meil oli külm ja buss oli soe ja mugav. Kuigi ka buss läks lõpuks liiga jahedaks. Bussis jäi Piret magama, kuna mina olin enne jaamas vähe tukkuda saand, samalajal kui ta mu und valvas. Sweet, isn't it? :D Igatahes, Stanstedi sõitsime mingi tund aega ja kohale jõudes nägime päris lahedat
vaatepilti - inimesi oli igalpool, iga seina ääres magas keegi, KÕIK pingid olid magavaid või siis poolmagavaid inimesi täis. Ja see lennujaam ei ole väike, kohe üldesgi mitte. Check-ini putkasid oli vist 168 :P Saime paugust aru, et see ongi meie järgneva kahe päeva kodu. Esimese öö veetsime külmal kivipõrandal Burger Kingi ees. Magada oli megahalb. U kella 4 ajal silmi lahti kangutades avastas Piret, et üks pink on vabaks jäetud.
Juhhei, sinna läksimegi. Oli ikka palju mugavam kui niisama põrand. Järgneva päeva tsillisime niisama lennujaamas, sõime ja mängisime kaarte ja vaatasime inimesi jne. Leidsime ka endale megahea spoti, kus järgnev öö veeta. Esimesest magamiskohast jäi see kaugele, täiesti lennujaama teise otsa. Seal olid pingid, millel ei old istmete vahel käetugesid ning PISTIKUPESA. Jah, pistikupesadega oli seal vähe halb lugu, kuna neid oli vähe, 
väga vähe. Selgus ka see, et aussi ja inglise pistikupesad ei olegi samad ning arvutite ja telefonide laadimiseks tuli osta uus pistikupesa. 3 poodi, igasühes erinev hind; 7, 6 ja 5 naela. Õnneks leidsime me poe, kus see 5 naela maksis, üles. Lennuk hakkas päris kõvasti rappuma just, huvitav, mis toimub, terve sõidu on päris sujuv old. :D Teise päeva vahtisime ka niisama, võib öelda, et tundsime ennast, kui omas kodus. Käisime pesemas 
ja lollitasime niisama. Meie 'kodu' juures olid ka AirAsia check-in putkad, mille taha me juba aegsasti järjekorda võtsime. Saime oma asjad ilusti tehtud ja juba algaski rongisõit (ilma juhita rong - creepy as hell) teise lennujaama majja, kust toimus lennukile pealeminek. Ja siin me nüüd oleme. Hetkel on seis selline, et lennuk on kottpime, mõni rätipea vaatab ainult multikaid mingist asjast, enamik inimesi magavad, k.a Piret. Me magame vist vahetustega. 
See on lahe, et perse polegi veel kangeks jäänd, kuigi ega sipelda on ka päris kõvasti saanud. Meie ees istuvad mingid homod, vähemasti tunduvad, kes pole viimase nädala jooksul pesema tõenäoliselt jõudnud. Meil vedas ka sellega, et meil on Piretiga 3 kohta kahepeale, on natukenegi rohkem ruumi. Tegelt isegi väga ei kurda, lennuk on mugavam, vaiksem ja stabiilsem kui Ryanairi oma oli. Aga ok, aitab ka, peaks sööma ja magama. Tsau :D

Peaaegu Austraalias

Esimene päev(15.09.2011)
Fuck my life! Nagu arvata oli, pakkisime asjad ikka vahetult enne minekut. Kuna meil olid ainult käsipagasid, siis me palju asju ju kaasa võtta ei saanud.
Mu kott nägi välja umbes selline: Paar särki, seelik, lühikesed püksid, rätik, läpakas, laadija, tähtsad paberid, vedelikud(hügieen), pesu, juhtmed ja šoks. Kõik! Päris palju asju ju, et aastaks ära minna, aga samas mida mul ikka nii väga vaja on?
Niisiis, kell 11 sõitsime Rakverest välja ja veerand üks olime lennujaamas. Käisime veel viimast korda söömas, sest arvata oli, et nii pea me midagi toitvat süüa ei saa. Siis tuli lennujaama Joonas ja Mari ja varsti oligi aeg juba hüvasti jätta...
Edasi algas meie seiklus! Kui me turvaväravate järjekorras ootasime, tuli peale juba täielik õhin ja elevus. Raudol veelgi enam, sest ta pold enne lennukiga sõitnud. Kui turvaväravad olid läbitud, liikusime edasi ja meeletu mass liikus ikka samale lennule kuhu meie.
Ryanairi lend on odavlend ja ei tasu oodata mingit erilist luksust seal, aga teenindajad olid küll kõik toredad ja meil vedas täiega, et saime kolmeses pingis kahekesi istuda ja laiutada. Mõnna! Kui lennuk maandunud oli, polnud meil tegelikult õrna aimu kah, mis saama hakkab...
Lutoni lennujaamas pidime veel passi näitama ja pärast seda pidas meid kinni üks naine, kes hakkas mingeid totraid küsimusi küsima. Meil mõlemal oli tunne, et okou, nüüd meild küll riiki sisse ei lasta, et mingi kuri tädi küsib midagi ja saadab tagasi. Nii ei läinud...Küsimused olid tõesti totrad ja me pääsesime lennujaamast välja.
Esmane plaan oli siis see, et lähme Londonisse. Mulle vähemalt see mõte meeldis Pilet sinna maksis muidugi meeletult palju, aga mingis mõttes tasus isegi ära. Nägin taas Big Ben´i ja London Eyed ja veelgi enam, me käisime seal, kui oli juba pime. Valgustatult oli see veel kenam.
Kuna me rumalakesed muidugi ühtegi tuba enne ette midagi kinni endale ei pannud, siis pidime tänase öö magama pm lageda taeva all. Viimasel minutil otsustasime sõita Stanstedi lennujaama ja magada seal. Meil vedas jälle, jõudsime täpselt viimase bussi peale, mis jäi küll meeletult hiljaks, aga meil polnud kiiret kusagile.
Kui peaks kirjeldama nüüd ööd lennujaamas, siis seda iseloomustav sõna on HUVITAV?! Kohe kui lennujaama uksest sisse astusime, olid kõik kohad - põrandad, kapialused, silditagused - magavaid inimesi täis. Omg, niisiis, tegime paar tiisu lennujaamale peale, käisime ostsime ühe vee ja paki kommi ja kerisime siis kah ennast burksi putka leti äärde kerra.
Päris külm kivipõrand oli ja see muidugi raskendas magamist, aga kui korraks silmad kinni paned, siis oled kas või pool unes, aga unes sa oled. Magasime pool ööd seal, kivipõrandal. Täitsa seikleja tunne tuli peale. Poole öö pealt, läksid enamus pingid tühjaks ja me kolisime ümber pinkidele magama, mis olid pehmed ja palju paremad. Ainuke asi mille üle kurta, oligi see, et nii külmaks kiskus, muidu polnud häda miskit.
Kell kaheksa olime üleval, pesime hambad ja nüüd algab ootamine. Kahju muidugi, et siin netti ei saa, siis ei saa ka kedagi väga teavitada, kuidas meil hetkel läheb, aga kõik on korras.
Tahaks veel Stanstedi lennujaamast rääkida... Poleks arvanud esiteks, et see terve öö lahti on, see on ülimalt positiivne. Samamoodi on siin mõned poed öösel lahti ja ka WC on ülimalt korralik, siin on isegi pesemis võimalus. Milline luksus, sellest kohast saab nüüd paariks päevaks meie kodu.


Kolmas/neljas päev...13 tundi lennukis(17.09.2011)
Teine päev läks mitte midagi tehes, sest olime lennujaamas, aga ma ei tea miks ma siis ei kirjutanud kah.
Teiseks ööks olime leidnud endale juba parema kohakese lennujaamas, kus polnud nii palju rahvast ja saime arvuteid laadida jne. Vahtisime seal mitu filmi ära ja mingi aeg kerisime magama. Mina muidugi magasin juba ammu enne. Öösel kiskus jälle külmaks ja tänu sellele on mul nüüd väike nohu, aga pole hullu. Kui ma umbes nelja ajal ärkasin oli lennujaama meeletult rahvast täis, rohkem kui päeval kokku isegi. Mingi hetk läks jälle vaiksemaks ja terve lennujaam oli magavaid inimesi täis.
Hommik oli meil jälle kaheksa paiku. Käisime ostsime süüa ja ma läksin pesema. Pärast oli nii hea värske olla. Kuidagi kiirelt läks eilne päev lennujaamas üldse. Umbes kolme ajal liitus meiega Kaie ja nii me seal passisime. Kella kaheksa ajal õhtul, Londoni aja järgi hakkas meie check in. See läks libedalt, kuigi mina nagu alati paanitsesin seal. Saime lausa kõrvuti kohad ilma mingi lisatasuta ja kõik läks hästi. Turvaväravatest läbi ja juba olimegi hoopis teises maailmas, kui varasemad kaks päeva.
Niisiis, kell 23.15 Loondoni aja järgi pidi lennuk väljuma, aga selleks ajaks polnud kõik veel peale isegi jõudnud. Lennuk on võimas! Pole iialgi nii suure lennukiga sõitnud ja hoopis teine tunne on kah. Kui sõita väikse lennukiga väikseid otsi, siis õhtu tõusmine on juba meeletu rappumine, rääkimata siis veel taevas olemisest, aga suure lennukiga tõuseme nii aeglaselt ülesse, et ei tunne midagi ja lennu ajal ei saa aru isegi, et taevas oleme. Selline tunne nagu oleks ikka veel maa peal. Lennukis on kaks vahekäiku ja muidu on kolmesed read. Meie kõrvalt läks naine ära ja me saame jälle kahekesi laiutada siin.
Nüüdseks oleme umbes 9 tundi lennukis juba olnud ja vahelduva eduga magada üritanud. Kõige hullem polegi. Algul kartsin, et hakkab ullult külm, aga kõik ok siiamaani ok. Nägin lennuki aknast päikesetõusu. See oli meeletu vaatepilt, kirjeldamatu, selle eest võiks palju anda...Üks iseloomustav sõna seega: VÕRRATU! Eks varsti ole näha, mis KL-s saama hakkab. Seniks I´m out!:) 

Ootusärevus

Me oleme ikka päris backpackersid, sest meie reisiplaan on nii lihtsaks tehtud kui vähegi võimalik. Või noh, me lihtsalt ei mõtle asju ette ega tee mitte ühtegi ettevalmistust, aga vb see ongi just fun. Arvatavasti hakkame asju kah pakkima päev enne minekut või siis samal päeval.

Esiteks teeme me nii, et mingit eraldi pagasit me kaasa ei võta, võtamegi ainult seljakotid ja kogu moos. Ma ei kujuta ette mida mul seal üldse vaja võib minna.

Mõtlesin üldse, et peaks kirjutama siia blogisse selliseid asju, mida inimesed tavaliselt kõige rohkem teada tahavad, kui nad hakkavad Aussi minema. Näiteks mina otsin meeletult infi selle kohta, mida ja kui palju ma üldse võin käsipagasis kaasa tarida.

Piletid on nüüd olemas, kõik on kindel, et mineks toimub. Aga kuidas see välja hakkab nägema, seda veel ei tea. Olen alles nii kaugele mõelnud, et lähme 14.sept. kella kaheks umbes lennujaama ja mis edasi saama hakkab, ei tea?! Kui me Londonis lennukist maha tuleme, siis edasi on mu mõtetes ainult tühjus. Ma ei kujuta ette kah mis saab, aga eks see läheb umbes nii, et võtame oma seljakotid ja hakkama kuhugi poole lihtsalt tatsama. Meil on ju kaks päeva aega seal puu all magada ja teise lennujaama jõuda. Alguses läheme ju Lutoni lennujaama, aga lend Aussi poole läheb hoopis Stanstedist. Tuleb tore seiklus. Loodan väga, et seal vihma ei saja siis, kui meie seal oleme.

Loomulikult on mul väike mure ka mu asjade pärast, kuna olin juba oma elu alustanud ja korterid netipulk ja kõik asjad tuleb põhimõtteliselt nüüd ära anda, et seal jälle nullist alustada. Aga ma ootan seda juba nii väga!