it's getting better!

Jeeei! Ma sain töö!! Vist:D
Eile oli mu esimene päev, mis oli nagu õppimispäev või sisseelamine vms. Töötan ühes Kreeka kohvikus kus tehakse ka kebaabi. Ma ei ole väga harjunud sellise 'take away or eat here' asjaga ja alguses olen suhteliselt skeptiline selle koha suhtes, aga eks ole näha mis saama hakkab. Seal on üks itaalia tüdruk, kes mulle enam vähem mingid põhi asjad ära seletas. Siis on kreeklane ja portugali tüdruk, kes valmistavad kebaabi ja siis on chef, kes teeb kah süüa ja vaatab lihtsalt kurja pilguga ringi. Eile oli äärmiselt mitte busy õhtu ja ma sain ainult paar lauda teenindada. Kui ma koju jõudsin, oli mul kuidagi paha tuju.
Ma ei tea millest see tingitud oli, aga see koht tekitas veidi tusatuju. Eks ma harjun. Kui esimese palga kätte saan ja saan vb midagi normaalset süüa lõpuks osta, siis ma arvatavasti saan aru, et see koht polegi nii halb töötamiseks. Kui Perthist üldisemalt rääkida, siis on siin täitsa hea elada. Linn pole meeletult suur, aga piisavalt suur. Kõik on enam-vähem käe-jala juures ja inimesed on tõesti lahked. Ma mõtlen just kohalikud austraalia inimesed, mitte mingid poole arulised pilukad, kes oma linna siia ehitada üritavad. Perthis nimelt kuulub üks linna osa ainult pilukatele ja seal on tõeline 'china town'. Ma pole ju rassist, aga neid on siin liiga palju.
Kui eilsest pöevast veel midagi mainida, siis hommikul otsustasin esimest korda ärgata esimese kellaga. Eelneval ööl jäime magama kell 5 hommikul, sest mul oli ilge rääkimise tuju. Suht raske oli hommikul ja Raudo ei suutnud üldse ärgata. Ma pesin mõned hilbud ära ja üritasin teda ikka ülesse ajada. Läksime taas raamatukokku ja üritasime tööd leida. Ilm oli meeletult sant eile. Vihma sadas vahelduva eduga. Umbes nii, et viis minutit sadas ja siis tuli isegi päike korra välja ja siis hakkas lambist selgest taevast uuesti sadama. Kummaline! Aga, kuna mul oli töö jaoks musti pükse vaja, pidime minema teise linna otsa, et suuremast ostukeskusest midagi odavamalt leida.
Sain püksid 10 dollariga, mis on meeletult odav, sest üldiselt enamikes poododes maksid püksid 39-50 dollarit. Joppas mul! Tagasi jalutades tundus tee pikka ja lühike samal aja. Suured majad tekitavad tunde, et midagi pole kaugel. Kõndisime päris kaua ja meeletu nälg oli kah juba kallal. Vihma tibutas vahelduva eduga endiselt. Käisime siis poest läbi ja ostsime makarone (1 dollar) ja magushapu kastme (2,01 dollarit), mis osutus kohutavaks ja mõlemal oli nii paha olla pärast paari ampsu, et me ei suutnud seda pm väga süüa isegi. Siis tuligi aeg mul tööle minna. Nagu iga uus asi, tekitas see mul veidi hirmu. Raudo saatis mu tööle. See koht avatakse nädala päevadel alles kell 5 õhtul
Ootasin siis seal ukse taga nii umbes 15 minutit, siis lasi kreeklane mind sisse ja küsis, mis mu nimi on. Vastasin et Piret. Ja nagu ikka, on kõigil esimene reaktsioon, et 'hmm...Pairet?!' Jep, i'm Pairet:D Ootasin seal veitsa aega ja siis tuli itaali tüdruk, kes mulle mõningaid asju näitas, enam vähem, et mis iga kord ära tuleb teha, kui tööle tuled. Kui ma eile olin temaga koos alguses, siis täna olen ma üksi ja pean need asjad ise kõik ära tegema. Lauad katta ja midagi sellist. Pole just väga raske. Kõige hirmsam on see, kui mõtled, et ma ju oskan rääkida ja siis kui tahad midagi öelda, siis kuidagi ei taha need sõnad mu seest välja tulla. Aga väga koba ma kah pole.:D
Täna hommikuks sai Raudo kah ühe väikse tööotsa, läks koos kahe teise eesti poisiga mingeid asju kusagilt maha laadima. Mina tulin hommikul raamatukokku. Nüüd peaks tegutsema hakkama ja midagi hambaalla otsima ning siis viieks tööle miema:)