HEAD UUT AASTAT!

(7.01.2012, LAUPÄEV)

HEAD UUT AASTAT!!:)

See mõningane käputäis inimesi, kes ikka ja jälle järjepidevalt blogi jälgivad, aga pole juba päris pikka aega mitte ühtegi rida lugeda saanud, sest puhtfüüsiliselt ei ole ma tahtnud enam kirjutada...pean ütlema neile „sorry“.

Kõik mis vahepeal on juhtunud, on minevik. Austraalia pole see, kelleks ma teda pidasin. Nüüd juba 3,5 kuud sellel maalapil elades, olen mõistnud, kui väiklased on inimesed, kes üritavad sellest kohast maalida pildi, mis meenutab paradiisi. Kõik on siin sama, nagu mujal. Ma ei taha kellegi unistusi purustada, sest ka minul olid siia tulles suured unistused. Seda enam, et ma olin siia tulekusut mõelnud juba 8 aastasest peale. Samas ei kahetse ma, et siia tulin. Midagi head on ju ikka ka. PÄIKE!:)

Ma isegi ei mäelta, kuhu ma kunagi ammuse viimase postitusega jäin. Igatahes, ostsime auto, sõitsime läbi kõrbe. Jõudsime tuttavate juurde, kus saime jõulud veeta ja oligi aeg jälle edasi liikuda. Õulud olid ilusad iseenesest. Zebi vanaema oli ülimalt sõbralik ja abivalmis. Samuti ta vanemad. Pärast meie lahkumist saatis ta ema meile lausa mitu sõnumit, et meie head ja edu soovida. Tore. Saime mõlemad Raudoga endale Austraalia rätikud ja natuke maiustusi ja olidki jõulud läbi. Ah jaa, ei saa muidugi mainimata jätta, et toit oli võrratu, mida vanaema juures serveeriti. Singilaadne asi ja ehtne kalkun või mis see oligi. Lahe! Austraalia jõulud on nähtud. Kuigi ei saa öelda, et need olid just mu parimad jõulud elus. Liiga palju pinget oli koguaeg üleval. Enamasti just töö leidmise pärast. Ja nii nagu ma arvasingi, et peale jõule hakkavad kõik jälle tööle, puhkus läbi ju, et siis saame kindlasti tööle, siis nii ka läks. Ühel ja samal päeval saime mitu künet ja sõnumit töövestlustest ja pakkumistest. Parim võimalus oli kohe kiirelt midagi vastu võtta. Ei mäleta, kas see oli 28 või 29 dets. õhtul, kui üks mees, kes ennast ei tutvustanud ega midagi, ütles põhimõtteliselt, et saime tööd. Juba järgmisel hommikul sõitsime Swan Hilli. See jääb umbes 400 kilomeetrit Melbournist põhjapoole. Pakkisime juba eelmisel õhtul kõik asjad Zebi vanaema juures kokku ja lahkusime hommikul varakult. Auto tundus kohe teistsugune, sest polnud juba ammu nii pikka maad sõitnud. Kuigi see oli vaid 200 kilomeetrit (Bendigost). Sõitsime otseteed uue töökoha ette ja helistasime sellele härrale, tuli välja ka et ta nimi on Tarran või Darran või midagi sellist. Näitas meile maja, kus elama hakkasime koos teiste poistega erinavast maailma otsast. Üks on näiteks Nepalist, kaks Saksast ja üks on Inglismaalt. Töö on minul kassas tellimuste võtmine ja toidu laiali kandmine ja köögis aitamine. Ühesõnaga, multifunktsionaalsus on viidud viimase piirini. Raudo on köögis abiks ja tasiib kah toitu inimestele. Muidu on enamik töökaaslasi täitsa okeid, eks igalühel ole oma kiiks, aga peakokk on ikka üle kõige maailma nöökivaim inimene vist. Tema jaoks pole võimalik mitte kunagi mitte midagi õigesti teha. Ja ta on ainuke põhjus, miks ma igal hommikul mõtlen tülpimuse ja haletsusega, et pean tööle minema.

Nüüdseks olen juba nädala tööl käinud ja sain täna esimese vaba päeva. Hea seegi. Esmaspäeval saab palka!!!:D Igatahes, on päris lahedaid seike kah juhtunud. Näiteks vanaaasta õhtul õnnestus mul isegi natuke tantsida ja eile õhtul käisime kah töökaaslastega väljas. Kus ma muidugi panin üüratu suure summa raha magama, aga lahe oli ikkagi.

Nii see aeg ongi siin veerenud. Ei tea kas ja kuidas kunagi mõnda farmi tööle peaks jõudma üldse, aga ei tea kas sellel enam ongi mingit tähtsust üldse.